Riigi väline hiilgus ja maa tühjenemine rahvast

Tervis on iga inimese kõige kallim vara. Valitsusele peaks enim korda minema rahva tervis, sest ilma rahvata pole riiki ja ilma riigita pole ka valitsust kellelegi vaja. Kesknädal suhtles aastavahetusel neurokirurgi ja terava sulega staažika publitsisti Andres Ellamaaga, kes oli üleminekuvalitsuse (1990-1992) tervishoiuminister. Rohkem kui 20 aastat tagasi algatatud muudatused on väärt meenutamist ainuüksi põhjusel, et Eestis meditsiin täna üleüldse veel toimib ja et meie arstide-õdede kõrge professionaalne tase on võrreldav ka enamarenenud riikidega. Eriti kui võrdleme Eesti arstiabi kaosega paljudes muudes valdkondades, näiteks oma tööstuses, panganduses, lennunduses, hariduses, põllumajanduses, millest osa on täiesti kadunud ja osa veel vaevu hingitseb.

Mida tõi 2012. aasta arstiabikorraldusse?

Eesti arstiabikorralduses on toimunud esmapilgul pisikene, kuid samas põhimõtteline muutus. Ühe väikese seadusemuudatusega kargasime hoobilt tagasi 1990. aastasse. Koos iseseisvuse taaskehtestamisega sai toona tervishoiu rahastamine rebitud lahti riigieelarvest, ja arvata võib, et see oli üks tegur, tänu millele oleme suutnud seni sedavõrd vähese rahaga nii hästi hakkama saada. Vähemalt tervishoiu rahastamise aspektist oleme tagasi ENSV-s. See au kuulub selle taandarengu ideoloogilisele juhile, rahandusminister seltsimees Jürgen Ligile!

Mida arvate uuest sotsiaalministrist Taavi Rõivasest?

Mida arvata praktiliselt tundmatust mehest, kes ka ise tunnistab, et asub sotsiaalprobleemidega alles tutvuma? Agara poliitikajälgijana on mul tema senistest sotsiaalpoliitilistest mõtteavaldustest jäänud mällu vaid üks - see, et emapalk on tõhus tegur sündimuse suurendamisel. Ja mis toimub tegelikkuses meie iibega?

Sellise pagasiga vaieldamatult kõige keerukamasse ministriametisse asuda on üpris julge samm. Kuid, kes teab? Julgus iseenesest on ka midagi väärt.

Avalikkusele oli möödunu streigiaasta. Kas kokkuvõtted on tehtud?

Streigist õpivad kõik, nii streikijad kui ka vastaspool. Mul on hea meel, et suutsime end näidata sedavõrd ühtsena. Piinlik on mul Õdede Liidu pärast, kes „hüppas reele" alles siis, kui see juba hoogsalt vuhises. Aga mis seal imestada, eks ka Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna ilmus läbirääkimiste laua taha alles viimasel hetkel, kui tulemus oli enam-vähem teada ja telepildis figureerimine võis tuua poliitilist profiiti. Mul on piinlik sellesama sotsiaalkomisjoni pärast, kes endale ilmselt ei olegi teadvustanud, et tavainimesele, kes ei suuda oma kütte eest maksta, on tema laste kooliharidus, arstiabi kättesaadavus ja julgeolek hoopis olulisemad kui taskilate-liivede palk.

Kahetsusväärne, et valitsus püüdis streigiläbirääkimistest igati distantseeruda ega tahtnud kuidagi tunnistada, et kui küsimus on avalikus teenuses (arstiabi!), mida osutatakse avaliku maksuraha eest, siis tegelikult ei olegi arstidel kellegi muuga läbi rääkida kui sotsiaalministriga. Kõik teised - Haiglate Liit, Haigekassa - on tegelikult vaid „tankistid", kelle otsustest ei sõltu midagi. Selle asemel asuti mängima mänge, mis valitsusele kuidagi au ei tee - valeandmed arstide palkadest, streigijuhtide mustamine, streigi eesmärkide moonutamine.

Mu siiras tunnustus kuulub Arstide Liidu eestseisusele ning streigikomiteele. Streik möödus patsiente minimaalselt kahjustades, tasakaalukalt ja korrektselt, ning kõik, nii streigi vorm kui ka nõudmised olid seaduslikud. Tore, et valitsuse poolseid trikitamisi, nagu läbirääkimistele kutsutute ringi laiendamine või vaidlusteemade muutmise katsed, nii kenasti märgati, ja valitsuse näotu katse seeläbi streik hoopis õigustühiseks kuulutada lihtsalt luhtus. Kõige üllatavam, et patsiendid said kogu streigi mõttest paremini aru kui riiklik lepitaja ja mõned tipp-ajakirjanikeks tituleeritavad persoonid.

Pole midagi parata, ega mõistmist saa vägisi õpetada. Muidugi oli streik „poliitiline" - küsimus oli ju avaliku teenuse jätkujõulisuses ja maksuraha kasutamises.

Leping on allkirjastatud. Kas olete rahul?

Loomulikult on igasuguse streigi lõpptulemus kompromiss, mida peaksid mõlemad pooled austama ja sellest ka kinni pidama.

Mis hakkab toimuma alanud aastal?

Loodan, et nüüd jätkuvad läbirääkimised arstide-õdede koormuste teemal. Ja rahvas mõistab, et mitte mõnisada residenti, kes hakkasid saama ka 8 töötunni eest oma väljateenitud palka, või hooldajate tunnitasu paarikümnesendine tõus ei ole tegelikult põhjused, mille pärast ei saanud tõsta töötutasu. Probleem on ikkagi upakil sotsiaalpoliitikas.

Kohe kuidagi ei saa ma jätta siia põimimata J. J. Rousseau mõttekäiku, millele on osundanud meie tunnustatud rahvatervise uurija professor Jaak Uibu: „Halvim valitsus on see, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb. Kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi." Soovides, et Eesti Vabariigil oleks rahvas ja eesti rahval oma vabariik, loodan, et praegune võim on edukas ja leiab endale mõne muu rahva, keda valitseda.

Praegune valitsus on siin ammendunud ja meie peaksime endale võimalikult kiiresti leidma uuema. Kas see ka parem saab olema, seda näitab tulevik.

[esiletõste]

Tavainimesele, kes ei suuda oma kütte eest maksta, on tema laste kooliharidus, arstiabi kättesaadavus ja julgeolek hoopis olulisemad kui taskilate-liivede palk.

[pildiallkiri]

KOKKULEPET TULEB TÄITA: Üleminekuaegne tervishoiuminister ja staažikas neurokirurg Andres Ellamaa ütleb, et igasuguse streigi lõpptulemus on kompromiss, mida peaksid mõlemad pooled austama ja sellest ka kinni pidama. Eks alanud aasta näitab, kuidas kumbki pool leppest kinni peab.

Jaga |