Rahvas hindas üleminekuvalitsust kõrgelt

2008. aasta oli Rahvarinde aasta. Siis meenutati Rahvarinde loomise idee algatamist telesaates „Mõtleme veel" ja selle idee teokssaamist Rahvarinde asutamiskongressil. Öölaulupidude ja ürituse „Eestimaa laul" meenutuseks korraldati „Märkamisaja" laulupidu. Eelmisel aastal tähistasime Balti keti 20. aastapäeva. Sel kevadel jõudis juubelite järg Eesti Kongressi ning viimase Ülemnõukogu ja selle poolt ametisse nimetatud valitsuse kätte. Järgmise aasta augustis kulmineeruvad meenutusüritused 20 aasta möödumisega iseseisvuse taastamisest.

Kakskümmend aastat

on piisavalt pikk aeg, et aastate eest aset leidnud sündmusi meelde tuletada. Hiljuti Eesti Televisiooni poolt läbi viidud tänavaintervjuud näitasid, kui vähe inimesed neist aegadest tegelikult mäletavad. Pealiskaudse ajaloomälu taustal käib aga päevapoliitiline diskussioon teemal, kes ikkagi oli kõige õigem Eesti vabaduse tooja, kas Ülemnõukogu ja üleminekuaja valitsus või Eesti Kongress ja Eesti Komitee.

Arutatakse selle üle, kes oli Päike ja kes Maa ning keda võiks pidada hoopis Kuuks - ikka sel alusel, kelle roll oli määravam ja kes kelle ümber tiirles. Loetlesin eelnevalt erinevaid sündmusi - see loetelu on tegelikult palju pikem - just nimelt selleks, et toonitada: ei mina ega ülejäänud sajad tuhanded teised neile pöördelistele aegadele kaasa elanud ja osalenud ei mõelnud tookord sellele, kes on kellest tähtsam ja kes esimesena finišisse jõuab, vaid üksnes sellele, et iga panus, mis viib meid lähemale iseseisvuse taastamisele, on väärtuslik.

Sooviksin pakkuda meenutamiseks killukesi tolleaegsest ühiskondlikust õhustikust, kirjeldades trende toonastest Emori avaliku arvamuse uuringutest. Neis uuringutes peegeldus Eesti inimeste suhtumine erinevatesse poliitilistesse esinduskogudesse ning nende toetus erakondadele ja ühiskondlikele liikumistele.

On väga tänuväärne, et mul on võimalik seda teha - s.t et sellised andmed on ülepea olemas. Nimelt tellis 20 aastat tagasi ametisse astunud valitsus pidevalt - s.t igakuiselt  avaliku arvamuse küsitlusi. See ei ole valitsuste juures sugugi tavapärane praktika, ehkki austatud sotsiaalteaduste korüfee Ülo Vooglaid on lakkamatult rääkinud vajadusest valitsuse tegevust edasi- ja tagasi-sidestada.

Et manada silme ette

tookordne ühiskond oma keerukate probleemidega, alustan pisut kaugemalt, arvamuskliimat pisut üldisemalt iseloomustava näitajaga - nimelt sellega, mida järjestikustel aastatel peeti peamisteks lahendamist vajavaks probleemideks ühiskonnas.

1988. aastal oli selleks probleemiks keskkonnakaitse, 1989. aastal -  Isemajandava Eesti (IME) küsimused, 1990. aastal - poliitiline suveräänsus, 1991. aastal - majanduskriis, 1992. aastal - inimeste heaolu.  Need on Eesti elanikkonna arvamuste üldnäitajad. Loomulikult ei olnud elanikkond nende probleemide teadvustamisel ühtne - oluline erinevus oli eesti- ja venekeelse elanikkonna arusaamades. Eestlaste arusaamadesse jõudis fosforiidisõda ja IME pea aasta võrra varem ning jõulisemalt, kui venekeelsesse arvamusruumi, ning viimases sajaprotsendilist toetust iseseisvuse taastamisele ei tekkinudki. Ent igatahes selleks ajaks, kui toimusid Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu valimised, oli toetus Eesti omariikluse taastamisele väga kiiresti kasvanud.

Kui veebruaris 1991 pakuti vastamiseks kaks varianti - iseseisev Eesti või ühinemine liidulepinguga -, siis oli juba 34% mitte-eestlastest Eesti iseseisvuse poolt, liidulepingut toetas 56%. Eestlastest toetas iseseisvust 97%.

Ent milline oli toetus poliitilistele jõududele?

Laulva revolutsiooni käigus oli esile kerkinud kolm suurt rahvaliikumist - Roheline Liikumine, Muinsuskaitse Selts ja Rahvarinne. Asutatud oli ka esimene alternatiivne erakond kompartei kõrvale - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.

Kui veel 1989. aastal oli Rahvarinne kõigi teiste poliitiliste jõudude suhtes selgelt domineerival positsioonil - selle poolt oleks valimistel hääletanud pooled eestlastest, siis 1990. aastal oli Rahvarinne küll veel esikohal, ent pidi arvestama võimalusega teiste jõudude koostöö korral alla jääda.

Kuna Eesti Kongressi

20. aastapäev jõudis kätte varem kui Edgar Savisaare valitsusega seotud tähtpäev, siis on viimase kuu jooksul räägitud väga palju ka selle esinduskogu olulisusest. Paljusid arvamusavaldusi kuulates ja eriti režissöör Jaan Kolbergi filmi „Rahva vabadus" vaadates võib asjasse pühendamatul inimesel jääda mulje nagu olekski 20 aastat tagasi toimunud võitlus mitte Nõukogude Liidust lahkulöömise nimel, vaid võimujagamine kodanikekomiteede ja Rahvarinde valitsuse vahel. Hoopis on ära unustatud kolmas tol ajal üpriski mõjukas jõukeskus - Nõukogude Võimu ja Kodanikuõiguste Kaitse Komitee (Töökollektiivide Ühendnõukogu, Interrinde ning kompartei NLKP-meelse tiiva näol).

See jõud oli reaalselt olemas, seda toetas märkimisväärne hulk venekeelseid elanikke. Selle asjaoluga pidi ka 1990. aasta märtsis valitud Ülemnõukogu ja aprillis ametisse astunud valitsus arvestama. Täna on öeldud, et iseseisvus oleks tulnud nii ehk naa. Võib-olla tõesti. Kuid et see tuli just nii ja ilma ohvriteta, on eelkõige väga ettevaatlikult ja vastutustundlikult tegutsenud Savisaare valitsuse teene.

Avalikus arvamuses

1990. aastal sellist vastuolu, nagu tänases poliitikute leeris, siiski ei olnud.

Oluliseks peeti nii Ülemnõukogu kui ka Eesti Kongressi valimisi. Ja kuidas see oleks saanudki teisiti olla? Ei olnud ju Rahvarindes osalenute hulk kindlasti mitte väiksem, kui ligi 800 000 kodanikekomiteede poolt registreeritut.

Ülemnõukogu uue koosseisuga olid rahul 70% eestlastest ja 35% mitte-eestlastest; rahul ei olnud vastavalt 4% ja 15%.

Uue Ülemnõukogu esmaseks ülesandeks peeti Eesti poliitilise staatuse küsimuse lahendamist.

Pärast Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi valimisi küsiti: milline esinduskogu või ühiskondlik liikumine suudab kõige enam ära teha Eestimaa heaks?  Mais 1990 arvas 63% eestlastest, et selleks on Ülemnõukogu, 16% toetas Rahvarinnet ja 12% eelistas Eesti Kongressi.

Muidugi ei teadnud

1990. aasta kevadel veel keegi, kuidas iseseisvuse saavutamine tegelikult teoks võiks saada. Selle ülla eesmärgi kõrval oli valitsusel vaja hoida igapäevaselt toimimas ka Eesti riik, kindlustada inimeste igapäevane toimetulek. See ei olnud lihtne.

Kui 1990. märtsis pidas 27% elanikkonnast tõenäoliseks, et nende heaolu lähema aasta jooksul langeb, ja 49% uskus, et see püsib endisel tasemel, siis augustis pelgas juba 64% heaolu vähenemist ja detsembriks oli nende inimeste osakaal tõusnud 72 protsendini.

Kui Eesti Kongressile jäi privileeg printsipiaalselt väljendada oma nõuet taastada iseseisvus õigusliku järjepidevuse alusel, siis valitsusel tuli tegelda raske majanduskriisiga ja inimeste igapäevase heaolu probleemidega, mis 1990. aasta lõpust alates eriti jõuliselt esile kerkisid.

Hinnangud valitsuse tegevusele olid kogu perioodi vältel kõrged. Oluliselt kõrgemal tasemel, kui oleme harjunud nägema hilisemate valitsuste puhul. Eriti ühtsena asusid eestlased valitsust toetama mais 1990 (intrite mäss Toompeal), jaanuaris 1991 (verised sündmused Vilniuses ja Riias ning oht nende kordumiseks ka Tallinnas). Viimane "emotsionaalne kõrghetk" Ülemnõukogu ja valitsuse toetuseks oligi sügisel 1991. aastal pärast iseseisvuse taastamist.

Seejärel hakkasid hinnangud võimudele pärast põhieesmärgi, s.o. iseseisvuse saavutamist, muutuma kriitilisemaks. Muud elulised probleemid tungisid jõuliselt esiplaanile. Nüüd oli rahval aeg märgata ka majanduskriisi ja tunda muret oma heaolu languse pärast.

Rahulolunäitajad Savisaare valitsuse suhtes jäid siiski väga kõrgele tänaste kriteeriumidega võrreldes.

 JUHAN KIVIRÄHK, sotsioloog

Juhan Kivirähki tekst on pärit 3. märtsil Teaduste Akadeemias peetud Edgar Savisaare valitsuse tegevusse asumise 20. aastapäeva tähistavalt konverentsilt.

[Ajalehes on lisatud kaks reitingugraafikut 1990. ja 1991. aastast:]

Valitsuse ja Eesti Komitee tegevuse kooskõla rahva huvidega /eestlaste vastuste põhjal/

Kuidas on Savisaar tulnud toime peaministrina?

Jaga |