65 aastat Eisenhoweri valimisest USA presidendiks

Teise maailmasõja ajal väejuhina kuulsust kogunud ja palju poolehoidjaid võitnud Eisenhower kujunes populaarseks presidendiks, kuid vabariiklaste eelvalimistel kogus ta osariikidest kokku tegelikult vähem hääli kui senaator Robert A. Taft.

Eisenhower kandideeris Tafti peatamiseks

Taft juhtis erakonna konservatiivsemat tiiba, mis oli vastu USA sõjalistele sekkumistele mujal maailmas. Ta oli printsipiaalne mees ja kritiseeris ka NATO loomist. Isikuvabaduste tugeva toetajana oli Taft võtnud Teise maailmasõja ajal ühena vähestest sõna jaapani päritolu ameeriklaste koonduslaagritesse sulgemise vastu. Pärast sõda mõistis ta hukka Nürnbergi protsessi, mis ei järginud tema hinnangul ausa ja õiglase kohtupidamise reegleid.

Kui president Harry S. Truman (Demokraatlik Partei) üritas külma sõja alates sulgeda oma kodumaiste kriitikute suid, siis rõhutas Taft, et õigus kritiseerida toob riigile pikemas perspektiivis rohkem kasu kui vaenlasele ning see on hädavajalik selle jaoks, et säiliks üldse mingi demokraatlik valitsemine.

Vabariiklaste presidendikandidaadiks oli Taft üritanud saada juba kahel korral. Kui varem see ei õnnestunud, siis 1952. aastal näis tema võit olevat vältimatu. Kuni hetkeni, mil tema oponentidel õnnestus veenda kandideerima Eisenhower. Järgnes üsna räpane kampaania, mis lõppes vabariiklaste üleriigilisel kongressil Eisenhoweri võiduga, sest seal manipuleeriti osariikidest valitud delegaatide häältega.

"1936. aastast alates on iga vabariiklaste kandidaadi presidendi ametikohale nimetanud Chase National Bank," märkis Taft pärast kaotust kibestunult. Avalikult ei hakanud ta siis erakonda enam rohkem lõhestama, vaid hoopis kinnitas toetust Eisenhoweri kandidatuurile, et vabariiklased saaksid minna presidendivalimistele vastu ühtsena ja teha lõpu demokraatide pikalt kestnud valitsemisajale.

USA ajaloolased on üldiselt veendunud, et Eisenhower võitis vabariiklaste sisevalimised mitte tänu sellele, et tema vaated paremini vastasid toonaste vabariiklaste omadele, vaid põhjusel, et temas nähti tugevamat vastast demokraatide kandidaadile. Tafti kompromissitu seismine isikuvabaduste, ausa kohtupidamise ja sõnavabaduse eest ei olnud leidnud mõistmist kaugeltki kõigi ameeriklaste poolt.

Franklin D. Roosevelti surma järel 1945. aastal presidendiks saanud Truman pakkus 1948. aastal Eisenhowerile, et too võiks kandideerida presidendiks demokraatide kandidaadina. Truman ise oli valmis taanduma uuesti asepresidendi ametikohale. Eisenhower keeldus.

Neli aastat hiljem andis ta järele liberaalsemate vabariiklaste keelitustele, sest kartis, et Taft võib tõmmata presidendiks saades kriipsu peale NATO-le, mille ülesehitamisega Eisenhower siis just tegeles, ning laiemale globaalsele vastasseisule kommunismiga.

Koreas käis suurjõudude verine puhversõda

Keerulise ajalooga Korea langes pärast Vene–Jaapani sõda 1905. aastal täielikult Jaapani kontrolli alla. Viis aastat hiljem annekteeriti see ametlikult. 1945. aasta augustis kuulutas Nõukogude Liit kokkuleppel USA-ga Jaapanile sõja ja võttis enda kontrolli alla 38. paralleelist põhjas asuva osa Korea poolsaarest. Lõunas seadsid ennast sisse USA väed.

Okupatsioonitsoonide piir pandi paika kahe noore USA ohvitseri poolt (neist üks oli hilisem välisminister Dean Rusk), kes kasutasid selleks ajakirjas National Geographic avaldatud kaarti. See lahendus pidi olema ajutine, mitte püsiv. 1945. aasta detsembris lepiti Moskvas kokku, et moodustatakse ühiskomisjon, mis valmistab ette Korea ühendamise, kuid hoogu koguva külma sõja tõttu jooksis selle töö peagi ummikusse.

1946. aasta mais keelustati ilma loata 38. paralleeli ületamine. Põhjas sai venelaste toetusel võimule karastunud kommunist Kim Il-sung, lõunas ameeriklaste soosik, vihane antikommunist Syngman Rhee. Mõlemast kujunesid verised diktaatorid, kes viisid läbi jõhkraid poliitilisi repressioone.

Ameeriklastele räägiti Korea sõja ajal, et nad võitlevad seal kommunismi üleilmse pealetungi vastu. Sõda alustanud Põhja-Korea nägi selles seevastu aktsiooni Korea taasühendamiseks. Stalin seda plaani esialgu ei toetanud. Ta andis selleks loa alles pärast seda, kui kommunistid saavutasid võidu Hiina kodusõjas, Nõukogude Liit oli katsetanud edukalt tuumapommi (saavutanud jõudude tasakaalu ameeriklastega) ja luureandmed näitasid, et Korea ei ole ameeriklaste jaoks nii oluline, et nad oleksid valmis selle pärast tuumarelva kasutama.

1950. aasta juunis alanud Põhja-Korea pealetung kulges esialgu väga edukalt, enda kontrolli alla saadi pea kogu Korea poolsaar, kuid ameeriklased saatsid lisavägesid ja lõid vaenlase tagasi. 1952. aasta suveks oli rinne juba terve aasta peaaegu paigal seisnud. Samal ajal jätkusid verised lahingud. Ajaks, mil Eisenhower valiti USA presidendiks, olid ameeriklased kaotanud Koreas langenutena 21 tuhat, haavatutena 91 tuhat meest. Küsitlused näitasid, et ameeriklaste hulgas oli saavutanud ülekaalu arvamus, et Koreas sekkumine oli viga.

Lahenduse leidmine Koreas saabunud ummikule oli üks tema peamisi valimislubadusi.

Relvarahu sõlmiti 1953. aasta 27. juulil. Erakordselt jõhkra konflikti tulemusel oli kindlustunud mõlema poole kohalik poliitiline ladvik, kuid piir kulges ikka enam-vähem sealt, kus see oli enne sõda. Ja päris rahulepinguni ei ole jõutud tänini.

Luure Keskagentuur asus valitsusi kukutama

Tänapäeval mäletatakse Eisenhowerit peamiselt tänu tema teise ametiaja lõpus 1961. aasta jaanuaris peetud kõnele, milles ta hoiatas ameeriklasi sõjalis-tööstusliku kompleksi ebasoovitava mõju eest. See on sõnum, mille ta ise soovis endast pärandina maha jätta. Kui vaadata tema poolt ametis olles langetatud otsuseid, siis on avanev pilt vastuolulisem.

Kommunismi levikut kartes lasi Eisenhower korraldada USA Luure Keskagentuuril mitu riigipööret, millega kõrvaldati võimult demokraatlikult valitud populaarsed riigijuhid, kelle tegevus hakkas kahjustama USA suurkorporatsioonide huve: 1953. aastal Iraanis, 1954. aastal Guatemalas. Need operatsioonid jätsid mõlema riigi edasisele arengule väga ränga ja sügava jälje.

1955. aastal algas USA ametlik sekkumine Vietnamis, kui Eisenhoweri korraldusel saadeti sinna sõjalised nõunikud. Neist esimesed hukkusid tema teisel ametiajal. Ameeriklased kaotasid seal lõpuks kokku 60 tuhat võitlejat.

1956. aastal hoidis Eisenhoweri surve ära Suessi kriisi paisumise suuremaks sõjaks. Samal ajal vaatas ta lihtsalt pealt, kuidas Nõukogude Liit surus maha Ungari ülestõusu, kuigi USA Luure Keskagentuuri poolt rahastatud raadiojaam Vaba Euroopa oli lubanud ülestõusu õhutades ameeriklaste abi.

Hiljem avalikustatud dokumentidest ilmneb, et Eisenhoweri administratsiooni kammitses Ungari küsimuses hirm tuumasõja ees. Kui mõned aastad varem oli ähvardatud sellega ise, et jõuda relvarahuni Koreas, siis nüüd oldi loomulikult valmis uskuma, et sama resoluutselt hoiavad enda mõjusfääri ka venelased.

1956. aastal hoiatas Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov NLKP kongressil: "On ainult kaks võimalust – kas rahumeelne kooseksisteerimine või hävituslikeim sõda ajaloos, kolmandat teed ei ole."

USA ja NSV Liit astusid samme pingete lõdvendamiseks, vastastikuse mõistmise parandamiseks. 1960. aasta kevadel lasi Nõukogude Liit alla USA luurelennuki U-2. Samal ajal hakkas USA Luure Keskagentuur valmistama Eisenhoweri korraldusel ette operatsioone Kuubal võimule tulnud kommunistide kukutamiseks (tulemuseks Sigade lahe fiasko). Suvel lahvatas Kongo kriis, järjekordne puhversõda, mis nõudis umbes 100 tuhat inimelu. USA ja Nõukogude Liidu vastasseis ei jõudnud küll kunagi nende otsese omavahelise kokkupõrkeni, kuid selle ohvrite arv maailmas oli loendamatu.

P.S. Väga huvitava ja põhjaliku ülevaate Eisenhoweri presidendiajast saab toona Valge Maja personaliülemana töötanud Sherman Adamsi raamatust "Firsthand Report: The Story of the Eisenhower Administration" (1961).

[fotoallkiri]  UUENDUSLIK KAMPAANIA: Eisenhoweri valimiskampaania läbiviimisel kasutati USA-s esmakordselt ulatuslikult naisi, kes helistasid inimestele koju, et rääkida, kui hea kandidaadiga on tegemist. Asepresidendiks kandideeris tema kõrval Richard Nixon, hilisem president.

ANDRES LAIAPEA,

välispoliitikavaatleja

Jaga |