Rumeenia vaktsineerimine

Florin Grancea,      07. juuni 2006



Saksamaa endine president Roman Herzog ütles hiljuti, et Rumeenia ja Bulgaaria EL-i külge kleepumine on halb nali. Probleem on selles, et tal on õigus. Vaataksin Herzogi avaldust lähemalt nii Rumeenia kui ka Euroopa perspektiivist.

Esiteks tuleb tunnistada: peale selle, et Herzogi avaldus on tõene, on see ka haletsusväärne, sest avaldus tehti pisut pärast seda, kui Euroopa Komisjon lükkas Rumeenia ja Bulgaaria 2007. aasta 1. jaanuarist liikmeks võtmise otsustamise edasi tänavusse novembrisse. Hale seepärast, et avaldus täiendas koori, mis loodab, et nende kahe maa noomimine muudab nende olukorda paremaks ja et neist saavad tublid EL-i liikmed. Hale seepärast, et Brüsselis ei paista keegi mõistvat Rumeenias ja Bulgaarias valitseva poliitikategemise orientaalset viisi.

Otsus on juba tehtud

"Otsi sõprust saatanaga, kuni sa pole veel silda ületanud," ütlesid EL-i bürokraadid juba 2005. aasta aprillis, kui otsustasid, et need kaks riiki peaksid saama EL-i täisliikmeks 2007. aastal. Ja tõsi on: otsus on tehtud ja kogu tsirkus selle ümber, kas ollakse "piisavalt valmis või mitte" ja "ootame kuni novembrini", on täiesti kohatu. Miks?
Seepärast, et Rumeenia ja Bulgaaria eliit jõi ühinemisshampanjat juba 2005. aastal, kui nad mõistsid, et saavad oma edasistest tegudest sõltumata EL-i liikmeks niikuinii. Mainekas Briti teadlane Tom Gallagher puhus tõsist häiresignaali, kui väitis oma 2005. aastal ilmunud raamatus "Kaasaegne Rumeenia", et kommunistlikust ajastust suurte vaevustega väljuva Rumeenia ebasobival kohtlemisel "tugevdab EL Rumeenias neid ajaloolisi traditsioone ja meetodeid, mis on teinud Rumeeniast tema ajaloo suurema osa vältel viletsa valitsemise sünonüümi". Tegelikult peaksimegi järgmisel aastal toimuvast EL-i laienemisest mõtlema pigem oma majandushuvidest lähtudes.
"Kellele on laienemine kasulik?" – see on küsimus, mida peaksime küsima. Mitte aga uurima, kas see toimub 2007, või 2008. aastal, mida ahvatlevad küsima Brüsseli bürokraadid ja kohalik eliit. Kuid vastamaks põhiküsimusele peame enne mõistma mõnesid nüüdisaegses Euroopas toimivaid mehhanisme, mis suruvad Rumeeniat ja Bulgaariat liituma juba niigi veidra perekonnaga.

Euroopa kaks alget

Esiteks peame vaatlema Euroopa ülesehituse kaht alget – nii kultuuri-Euroopat kui ka tootmis-Euroopat. Mõlemad on huvitatud laienemisest, kuid mõlemat panevad liikuma täiesti erinevad motiivid. Jäädes marksistlikku helistikku, pean ütlema, et nähes. kuidas pärast Teist maailmasõda kosusid kogu Läänes õigusriigi ja heaoluriigi toimemehhanismid, jätkus samas rahvusriikide rolli vähenemine nii sotsiaal- kui ka majandusvallas. Seejuures on tajutav, kuidas korporatiivsed huvid asendavad rahvusriiki just neis sektoreis, kus riigi mõju on vähenenud.
Näiteks Prantsusmaal, kus sotsiaalsetel liikumistel on seljataga üksikkodanike huvides saavutatud võitude pikk ajalugu, ehk polegi Euroopa kahe erineva alge küsimus esmapilgul kohane. Samas muutuvad isegi vanad demokraatiad korporatiivseid huve kodanike huvidest kõrgemale tõstva modernismiga silmitsi seistes üha nõrgemaks.
Sellise ,varandusliku jaotuse kaudu kirjeldatava Euroopa haiguse kulgu on võimalik siiski pidurdada (nagu näitas hiljutine tudengite võit Prantsusmaal), kui valitsusele ja korporatiivsetele huvidele avaldada parajal määral survet. Ent küsimus on selles, kas samasuguseid tulemusi on võimalik saavutada maades, millel pole EL-i asutajariikidega võrdväärset kodanikuühiskonna ajalugu. Mõeldes eelmisele laienemisele, olen üsna optimistlik. Kuid kujutades ette Rumeeniat, mis ei suuda korruptsiooni tõttu pidurdada linnugripi levikut, ja Bulgaariat, mis ei saa jagu organiseeritud kuritegevusest, integreerumas juba rasket haigust põdeva struktuuriga, ei saa ma sellest integratsioonist siiski loota midagi positiivset.

Ida-Euroopas võrdub vabadus eraomandiga

Seda seepärast, nagu märkisid Colin Sparks ja Tetsuro Hanada, et kommunismist väljumisel haaras Ida-Euroopa enda valdusse 19. sajandi idee, et vabadus on lahutamatult seotud eraomandiga. Lihtloogika viib siit edasi järeldusele, et mõnedel inimestel on rohkem vabadust kui teistel, või väiteni, et võime kodanikuvabadusi ümber hinnata üksnes majanduslikest kaalutlustest lähtudes: meil on nüüd vabadus osta Euroopa kaupu... Kuid kas tõesti oli see ainus idee, mille nimel 1989. aastal Ceausescust vabanemisel suri 1118 rumeenlast?
Muidugi mitte, kuid praeguses EL-i laienemises on see ainus, mida rumeenlased ja bulgaarlased Brüsselist saavad. Rumeenia ja Bulgaaria ei saa heaolu-Euroopa osaks (Bismacki hinnangul on heaoluühiskond vaid tugevate riikide tunnus), vaid selle Euroopa osaks, kus katsetatakse uusi kolonialismivorme. Kus testitakse korporatiivset kolonialismi, milles kodanikud pole enam riikide subjektid, vaid on ettevõtete subjektid. Ja siit on ka vastus küsimusele: „Kellele on see laienemine kasulik?" Vastus muutub veelgi selgemaks, kui vaatame Lääne korporatsioonide silmist vastu peegelduvat õnneläiget, millega nad tormavad äri tegema paikadesse, kus kehtib „metsik kapitalism".

Kallid kingitused

„Läbirääkimistel", mis viisid Rumeeniat EL-iga liitumisele, tegi Rumeenia Lääne korporatsioonidele kalleid kingitusi ja peaaegu iga kord maksavad neid arveid kinni meie kodanikud, kasumid voolavad aga Läände. Samal ajal kaovad kohalik tööstus ja põllumajandus, mille tagajärjel igal aastal suundub ca 2 miljonit rumeenlast räpasele hooajatööle rikkasse Läände.
Rumeenia poliitkommentaatorite enamik on nõus väitega, et Rumeenia ja Bulgaaria EL-i vastuvõtmise otsus oli poliitiline. Nende meelest on eurointegratsioon aga universaalne võluvits, ning üksnes EL-i liikmeks saades vaktsineeritakse Rumeenia senise mahajäämuse, korruptsiooni ja viletsa valitsemise vastu. Vaadates eelmist laienemist, kardan siiski, et läheb hoopis teisiti.

Euroopa vaktsineerib iseennast

Seepärast arvangi, et EL-i haaranud haiguse kulg sunnibki Euroopa Liitu Rumeeniat ja Bulgaariat alla neelates vaktsineerima iseennast omaenese kodanike ja demokraatliku ajaloo vastu, mis globaliseerumisajastul vaid segavad rahategemist. Kurb, kuid nii see on ja meil tuleb sellega arvestada. Kui Euroopa muutub selliseks, siis ma ei arva, et sellest laienemisest võiks olla kasu nende maade rahvastele, kes võitlevad demokraatia, õigusriigi ja heaoluriigi saavutamise eest.
Kuni kasvav Euroopa Liit ei sea oma uute kodanike huve kõrgemale korporatiivsetest huvidest, on kogu Brüsselist Rumeenia või Bulgaaria aadressil tulev kriitika sama hale ja silmakirjalik, nagu seda oli algul nimetatud Roman Herzogi avalduski.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)