Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kas suudaksime mõista...?

LEMBIT KÄÄRID,      21. august 2013

Kas suudaksime mõista möödunud aegu, seal toimunud sündmusi ja inimesi nende seas? Kas suudaksime olla ausad, kui kirjutame lugu minevikust – ajalugu? Kas suudaksime toimunud sündmusi uurides väärikalt hallata kõike seda, mida neist osavõtjad ise teada ei võinud, kuid meie nüüd teame?

 

Kas suudaksime vabaneda kiusatusest mõista kohut inimeste üle, kes omas ajas elades talitasid – sel hetkel nende käes olevat teavet kasutades – siiras usus, et olid valinud parima võimaluse? Kuigi meie nüüd arvame teadvat (?), et oli ka teisi, õigemaid. Kas suudaksime olla ausad ajaloo kirjutajad? Kas suudaksime olla ausad inimesed?

... Raadios laulab Georg Ots: „Mulle meenub mu kodulinn Tallinn... Millal taas teid tervitada võin?“ Võimas laul justkui täidaks kogu ilmaruumi ja see laul on nii hingematvalt täis igatsust, mis sama ääretu ja ängiv nagu Kõiksus. Minu teada kehastus selles laulus Vene poolele sattunud eestlaste igatsus oma Kodumaa järele. Küllap kumises see ka korpuse meeste kõrvus, kui sõjateel lääne poole rühkisid. Võimas tunne sundis neid mehi koju tulema.

Sama võimas tunne saatis Sinimägedes sõdivaid Eesti mehi koju jääma. Ja nende lahinguväljade kohal, rohtunud haudade kohal, valusas vaikuses, hõljub nüüd masendav küsimus: kellel oli õigus?

Kellegi kauge tahe, nii umbselt kauge, nagu polnukski see inimeste, vaid Jumala enda tahe, oli nendest meestest teinud vaenlased, kellel – kuigi kõigil armas emakeel suus – lubati omavahel vestelda vaid relvade keeles. Kas suudaksime mõista suviti Sinimägedesse kogunevaid mehi? Need kunagised Punased mäed (verepunased!) on täna nende hallipäiste meeste jaoks Mälestuste mäed, noorpõlve uljuse, vapruse, usu ja ustavuse; reedetud lootuste, raskete mõtete, segaste tunnete, lunitud au ja kerjatud kuulsuse mäed. Nüüd tulevad nad nendele taevasinistele mägedele, et leida hingele rahu, mõtteile selgust.

Kas suudaksime mõista oma kaasteelisi, nende inmlikke püüdlusi, nende elu? Kas suudaksime mõista nõrkade vaesust ja tugevate rikkust, õnnetute kurbust ja õnnelike rõõmu, inimeste häbelikkust ja edevust, ausust ja alatust, ahnust ja altruismi? Kas suudaksime loota elult armu, halastust ja kaastunnet, üksteisemõistmist ja armastust? Kas suudaksime mõista tol karmil sõjasügisel Kodumaalt lahkunuid ja siia jääjaid, meie tuulisel rannal püsinud Isamaa saatust läbi aegade?

Kas suudaksime endast hajutada vihkamise tuima ängi, mis tundeid ahistab, et saada vabaks, suutmaks näha Päikest läbi puhaste silmade?

Lembit Käärid, Pärnu

 

 



Viimati muudetud: 21.08.2013
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail