Nädala juubilar ALEKSANDR GOMELSKI 90

Juudi päritolu Aleksandr Gomelski sündis 18. jaanuaril 1928 Kroonlinnas. Lapsepõlves ja noorena harrastas ta erinevaid spordialasid, kuid viimaks jäi truuks korvpallile. Kõigest sellest rääkis ta ka Urmas Otile saates „Teletutvus“ 1987. aastal. Seda saadet saab praegugi vaadata internetist.

Gomelski on olnud Leningradi „Spartaki“ treener, Riia SKA vanemtreener ja meeskonna ülem, Nõukogude Liidu koondise vanemtreener ja Moskva CSKA vanemtreener, Ta on töötanud treenerina Hispaanias, Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal, 1991–1992 oli ta Venemaa Korvpalliliidu ja 1997–2005 Moskva CSKA president.

 Aleksandr Gomelski juhendamisel võitis Nõukogude Liidu koondis 1976. aastal maailmameistrivõistlused Uruguais ja 1982. aastal Kolumbias. Hõbemedali võitsid Nõukogude Liidu korvpallurid Gomelski juhendamisel maailmameistrivõistlustel 1978. aastal Filipiinidel, pronksmedali 1963. aastal Rio de Janeiros ja 1970. aastal Ljubljanas.

Olümpiamängudest on Nõukogude korvpallurid Gomelski juhendamisel võitnud ka hõbemedali Tokios (1964) ning pronksmedalid Mexicos (1968) ja Moskvas (1980), kuldmedali aga  Soulis (1988).

Palju kordi on Aleksandr Gomelskist juttu Mart Soidro raamatus „Tomson. Päikesepoiss“. Kui näiteks Gomelski tõi Tomsonile telegrammi, kus oli teade poeg Erkki sünnist, laskis ta enne selle kätteandmist Priidul tantsida.

Priit Tomson meenutab, et 1967. aastal Uruguais toimunud maailmameistrivõistlustel NSV Liidu saatkonnas toimunud üritusel tutvustas Gomelski kõiki Nõukogude Liidu koondise mängijaid ning, rääkides Tomsonist, pidadas ta väga oluliseks rõhutada just tema osa konkreetse mängu võitmisel.

"Mõned saatkonnatöötajad olevat tahtnud, et laual oleksid alkohoolseid joogid. Kuid tänu Gomelski energilisele vastuseisule jäi see realiseerimata,“ meenutab Priit Tomson.

Samas peatükis annab Priit Tomson edasi ka Gomelskilt kuuldud lause, et Eesti „brigaadi“ peale on ta täiesti kindel.

Priit Tomsoni elulooraamatus palub Mart Soidro Leedu ühel läbi aegade parimal korvpalluril Modestas Paulauskasel võrrelda kaht Nõukogude Liidu legendaarset peatreenerit – Aleksandr Gomelskit ja Vladimir Kondrašinit.

„Minu hinnangul jagas Gomelski mängu hästi ja oli suur psühholoog. Kondrašin oli mitmeski mõttes küll treenerina tugevam, tunnetas mängu paremini, kuid Gomelski pea lõikas majandust ja poliitikat. Eriti selles plaanis, mis riikidesse sõita. Tema ajal käis koondis palju välismaal, ja nii hoidis ta enese ja mängijate motivatsiooni kõrgel.”

 Paulauskase sõnul oli Gomelski ajal koondises rohkem Baltimaade mängijaid, kuid kui tuli Kondrašin, jäi neid vähemaks.

Anatoli Krikun (ikka raamatus Priit Tomsonist) ütleb, et korvpallipeensuste paremaks jagamiseks soovis Gomelski kogu aeg teiseks treeneriks Kondrašinit ja Ilmar Kullamit. „Aga ta (Gomelski) oli kõva organisaator, mehed austasid teda.“

Perioodil 1962–1970 tegid Eesti korvpalluritest rahvusvahelisel areenil Aleksandr Gomelski treenimisel suuri tegusid Tomsoni kõrval Jaak Lipso, kes usutluses Õhtulehele on nimetanud vanemtreenerit koguni eestimeelseks meheks, samuti Tõnno Lepmets, Aleksei Tammiste ja Anatoli Krikun.

Omaaegne tippkorvpallur Heino Enden mängis Nõukogude Liidu meeskonnas, kes Gomelski juhtimisel 1982. aastal võitis maailmameistritiitli. Enden meenutas Kesknädalale, et esimene

kokkupuude Gomelskiga võis tal olla 1979. aastal. „Pidev koostöö kestis ikka kaheksa aastat. See oli nii Nõukogude Liidu koondises, kuid suurem osa sellest möödus CSKA-s.”

Endeni arvates oli Gomelski selles mõttes väga tark, et ta oskas enda ümber hästi koondada inimesi, kelle nõu ja abi ta väga vajas, nii häid mängijaid kui ka võimekaid  abitreenereid. „Nii toimis team väga hästi. Aleksandr Gomelski pidas väga oluliseks, et elu- ja harjutamistingimused laagrites oleksid väga head. Teda kutsuti Papa Gomelski ja ta oligi isalik persoon, kes tundis huvi ka korvpallurite eraelu vastu. Sellest  sõltub ju suuresti ka mängijate panus väljakul. Vaatamata oma autoritaarsusele võttis Gomelski kuulda erinevaid seisukohti. Ta küsis ka mängijatega individuaalselt vesteldes nende arvamust, millest pani kokku koondarvamuse.“

Heino Enden osales ka Moskvas toimunud Aleksandr Gomelski 73. sünnipäeva tähistamisel, mille raames toimus endise Nõukogude Liidu koondise veteranide ja Madridi „Reali“ veteranide vaheline mäng. „Ma polnud just tema lemmiklaps. Küllap oli kutse seotud sellega, et Gomelski  hindas mängijaid, kellele raskel ja otsustaval  hetkel loota võis.”

Heino Endeni sõnul viis Gomelski kaks laagrit läbi ka Tallinnas. Sportlased elasid siis Pirital TOP-hotellis. „Laagrid toimusid enamasti Nõukogude Liidu lõunapoolsetes osades. Liiga kuumade ilmadega sobis aga laagripaigaks hästi Tallinn.“

 1988. aastal Souli olümpiamängudelt võidu toonud NSV Liidu meeskonnas mängis eestlastest Tiit Sokk. „Tiit Soku korvpalliaastate kroonijuveeliks kujunes Souli olümpiavõit 1988. aastal. Seda võidukat NSV Liidu koondist nimetas ROK-i president Juan Antonio Samaranch Souli olümpiakülas XX sajandi meeskonnaks.  Selle meeskonna  dirigendiks oli tõeline inimhingede insener Aleksandr Gomelski ning käivitavaks mängumootoriks väljakul Tiit Sokk,“ on kirjutatud sarjas „Olümpiavõitjad“ ilmunud raamatus Tiit Sokust, mille on koostanud spordiajakirjanik Tiit Lääne.

 „Kes meistriliigas väljakule ei pääse, seda on sisuliselt võimatu koondisesse lülitada. Mäletan, et mängisin NSV Liidu ajal ühe aasta Kaleviga esiliigas. Aleksandr Gomelski ütles, et kõik on hästi, kuid sa oled terve aasta mänginud vales liigas,“ on Tiit Sokk ise rääkinud.

Korvpalliprofessoriks tunnustatud korvpallur, treener ja õppejõud Ilmar Kullam on usutluses Päevalehele öelnud, et Gomelski tegi esmalt meeskonna mudeli. „Tsenter pidi olema 210–215 cm pikk ja tugev. Igale kohale esitas ka kindlad nõudmised. Seejärel oli tal tõesti võimalik kõigi seast valida, valik oli aus ja erapooletu.“

„Psühholoogilisest küljest iseloomustab Aleksandr Gomelskit kõige paremini oskus meeskonda kindlakäeliselt valitseda. Temast sõltub Nõukogude korvpalli käekäigus praktiliselt kõik. Näiteks seegi, kes korvpalluritest saavad võistlustele välismaale. Küllap tippsport oma karmuses vajabki seda tüüpi tipptreenereid,“ on avaldanud arvamust spordihuviline psühhiaater Jaan Olari, kes kooliõpilasena ja üliõpilasena kuulus tippkorvpallurite hulka Eestis ja osales võidukalt ka üleliidulistel võistlustel.

Välismaa ajakirjanduses on Gomelskile antud hüüdnimi Great Aleksandr.

 Gomelski juhendamisel tegutsenud Nõukogude Liidu korvpalluritest olen vahetult kokku puutunud varalahkunud Aleksandr Beloviga (1951–1978), kellega mul ka ühine sünniaasta,“ lisas spordientusiastist arst.

 Aleksandr Gomelski on korvpallist kirjutanud ka kümneid raamatuid.

 1995. aastal Aleksandr Gomelski valiti Maailma Korvpallikuulsuste Halli. Kõnes kõrge tunnustuse puhul ütles ta ise nii: „Mul on au see tunnustus saada. Olen olnud pikka aega treener ja see on mu karjääri kõige ilusam hetk.“

 Aleksandr Gomelski suri 16. augustil 2005 Moskvas. Tema haud on seal Vagankovo kalmistul. Korvpallimaailma suurmehe igavikuteele lahkumist nimetas tuntud Nõukogude hokimängija ja treener, toonane Vene Föderatsiooni spordiminister Vjatšeslav Fetissov suureks kaotuseks kogu maailma spordielule.

JAAN LUKAS

Jaga |