Kas me oma lapsi suudaksime kaitsta?

HEIMAR LENK,      08. september 2004


Hinnates viimase möödunud nädala arenguid Põhja-Osseetias, on meie kohalikud asjatundjad lasknud Vene julgeolekuteenistuse kohta lendu nii mõnegi kriitikanoole, et juhtunu polevat olnud läbipaistev, rahvast ei suudetud koolist eemal hoida ja informatsiooni anti avalikkusele vähe.
Rahvusvahelisi uudistekanaleid jälgides pidi tähelepanelikule vaatajale küll vastupidine mulje jääma. Puudus vaid otseülekandekaamera koolimaja sees, kus lahtiriietatud laste peade kohal rippusid granaadid. Ülejäänu toodi detailides ja peaaegu otseülekandena kogu maailmale koju kätte. Nii sattus igaüks meist taas ühe järjekordse ja kohutava, kuid seekord enneolematult julma veretöö tunnistajaks ja osaliseks. Just nimelt osaliseks, sest seisime koduse telepildiga ju ise otse veresauna keskel. Vaid selle vahega, et põgenevate laste selga tulistatud kuulid seekord meie omadeni ei ulatunud.
Küll on aga juhtunu õudus vist küll kõiki meid viimastel päevadel saatnud ja suures osas hingerahu röövinud. Peas kripeldab üks küsimus, mida varem endale esitada polnud põhjust. Mis saab siis, kui samamoodi juhtub mõnes Eestimaa koolis või lasteaias? Nüüd, mil meie sõduri saabas Iraagi ja Afganistani pinnal astub ja eestlase automaat seal korda valvab, pole me enam lihtsalt väike Eesti. NATO liikmena ja koos oma rahuvõitlejatega oleme kolmandas maailmasõjas osaleja riik. Kellelegi oleme sõjaliseks partneriks, kuid kellelegi üks vaenlastest. Sõjas, nagu teame, õiendatakse vaenlasega arveid veriselt ja halastamatult.
Mis juhtuks, kui terroristid hõivaksid mõne meie väikelinna kooli? Kas meie suudaksime hoida majast eemal paanikasse aetud vanemaid, kelle lapsed on külma spordisaali põrandale alasti pikali käsutatud. Vaevalt küll, kuigi venelaste puhul pani keegi meie analüütikuist pahaks, et sündmuspaik ohutuslindiga piiramata jäi. Kas meile jäetakse aega ohutuslindile mõelda?
Lihulas tehtud videopilt enesevalitsemise kaotanud märulipolitsei käitumisest kriisiolukorras meenutas kangesti ohvritega lõppenud Vilniuse teletorni kaitselahingu kaadreid. Lihulas polnud küll ohvreid, kuid moraalselt ohverdati kogu rahvas. Kas võime olla kindlad, et seistes näost näkku naisautomaaturitest enesetapjatega, meie eriüksuse meeste närvid pingele vastu peavad? Ja kas meil üldse ongi mõnda õiget eriüksust, kes pantvange surmasõdurite haardest päästaks? Kas valitsuse käsuliinid töötaksid terrorismirünnaku puhul asjalikumalt kui Lihula kriisi ajal või ei leita jälle õiget autot ja kraanat. Kui meie valitsus võitluses hingetu ausambaga kaotajaks jäi ja ilma suure pahanduseta hakkama ei saanud, kuidas siis suudaksime kaitsta lapsi väljaõppinud mõrvarite eest?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)