Maailma-Kristjani “seiklustest” punaväes

Jaan Niin,      06. september 2006


Kui Kristjan Palusalu (10.03.1908 – 17.07.1987) oli Berliini olümpialt Eestisse toonud kaks kuldmedalit raskekaalu-maadluses, hakkas kodurahvas teda Maailma-Kristjaniks kutsuma. Kuid temagi tulevikulootused lõi segamini Venemaa ultimaatum koos Punaarmee ja NKVD erivägede kiir-sissetungiga 1940. aasta juunis.

Seejärel Palusalu tabanud ebameeldivustest avaldas Soome spordileht "Suomen Urheilulehti" loo juba 1941. aasta novembris. Sellest andis otsekohe ülevaate Eesti päevaleht "Linna Teataja". Ajalehes "Uusi Suomi" ilmus pilt, kus Vene mundris Palusalu on jäädvustatud Ida-Karjalas Soome vägede kätte vangi andmise hetkel.
Kui soomlased olid vallutanud Murmanski liinil ühe raudteesõlme ja võtsid mitukümmend vangi, paistis "hallist jõugust" silma teistest peajagu pikem õlakas mees, kelle näol hiilgas võrreldamatu rahulolu. See oli kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu.
"Hea on olla – otsekui kodus," sõnas ta eesti keeles.
Palusalu mõtted pöördusid kodumaa poole, kus 30 km kaugusel Tallinnast olid tal naine ja 2,5-aastane tütar koos naisevanematega talus, mille president Päts kinkis talle pärast Berliini olümpiavõite. Nõukogude võim kärpis talu 43-lt 30-le hektarile, sest suurem ei tohtinud eratalu enam olla.
Kommude ajal muudeti Tallinna kuulsa spordiseltsi "Sport" nimi "Spartakiks" ja Palusalule usaldati seal maadlustreeneri koht. Teda aga masendasid mitmed määrused, mille järgi peeti näiteks esimesel nõukogude aastal ebasobivaks eestlastel võita venelaste ees esikohti. Lisaks erinesid venelaste maadlusreeglid osaliselt muu maailma omadest, ent eestlastele neid ei tutvustatud. Kotkas oli ainus, kes võitmiskeelust hoolimata Moskvas meistrikulla võitis, kuid Palusalu protestiks sinna ei läinud, ja ega teda sealsel matil näha tahetudki.
Soomlaste juurde jõudmise ajaks oli Palusalu viibinud kodust eemal juba üle kolme kuu. Tallinnast mobiliseeriti eestlasi 1941. aasta 27. juulil, ähvardades keeldumisel tappa nende naised ja lapsed. Juba 28. juulil algas sõit laevaga (?) Leningradi, kuna Kingissepp (endine Jamburg) oli siis juba sakslaste käes. (Märkus: Kui Palusalu 1942. aasta alguses koju jõudis,rääkis ta ajalehele "Eesti Sõna", et Tallinnast viidud tol korral mehi Venemaale kahel viisil – nii laeval kui ka raudteel ja et tema sõitis rongiga!) Leningradist veeti mobiliseeritud mehed rongiga edasi viimasesse laagripaika Kotlasesse (Arhangelskist umbes 600 km idapool). Pikemate peatuste ajal õnnestus tal vestelda raudteed parandavate eestlastest poliitvangidega, aga ka sinna piirkonda küüditatutega ning kommunismivastast meelsust ilmutanud koolipoistega. ﾜhtlasi kuulis sedagi, et ümbruskonna kolhoosides töötab palju eesti naisi.
Palusalul tuli asuda tööle lennuväljal. Ta nägi seal palju viletsust – nii kannatasid sinna evakueeritute pered nälga ja palju lapsi oli surnud külma tõttu, sest neile ei antud korterit, vaid nad pidid elama küünides või kus keegi sai. Mobiliseeritud Palusalul tuli magada lennukiangaari muldpõrandal.
Põgenemisotsus oli tehtud juba Tallinnas. Kui mobiliseeritud eestlased toodi Vene–Soome rindele Krasnaja Gorkasse (fort Kroonlinna kaitseks Soome lahe lõunarannikul), siis otsustati koos 50–60 eestlasega kohe põgeneda. Kusagilt oli kuuldud, et Petroskoi on soomlaste käes, ja alustatigi põgenemist Krasnaja Gorkast. Kuna ette tulid laiad sood, pidid äraeksinud mehed pärast paaripäevast retke maanteele välja tulema. Palusalu koos temaga olnud seitsme eestlasega võeti kinni ja viidi Arhangelskisse, kus nad surma mõisteti. Pärast 12-päevast ootamist asendati surmaotsus 30. septembril 1941 kümneaastase rindeteenistusega Punaarmees. Kui rüssädel (tibla – soome keeles) tekkisid suured ja ootamatud raskused Murmanski raudteeliini kaitsmisel, saadeti Palusalu 3000 vangi hulgas viis päeva kestnud lahingretkele, mis tema jaoks lõppes 28. oktoobril rindeni jõudmisega ja 31. oktoobril 1941 enda soomlastele sõjavangi andmisega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)