Bonnier avalikustas osalemise valimisvõitluses

Preemia pidulik üleandmine

koos artikli (16.12.2010 PM mõjuagendilugu) laia taasreklaamiga on varjamatu valimisvõitlusse sekkumine võimuerakonna poolel. Jälle saab esitada kõlavaid ja valelikke pealkirju. (Kochi poolt väidetut KAPO avaldatud materjalid ei toeta; pealegi saab vaid kohus Eesti Vabariigis teha süüdimõistvaid otsuseid.)

Kõik see - lilled, suudlused, tormilised kiiduavaldused - on vilets teater. Osalised ju kõik teavad, et „uuriva" ajakirjandusega pole Tuuli Kochi kirjatööl midagi tegemist. Üldse on Tuuli Koch selles mängus vaid kõrvaline isik. Kuid ühe tegelase - Mart Kadastiku - käekiri on hästi äratuntav.

Alati teenistusvalmis Mart Kadastik

pole midagi unustanud ega midagi õppinud. Ajalugu kordub - nagu ikka farsina. Pole ju saladus, et 1986.-1988. aastail ilmus KGB usaldusisiku Mart Kadastiku sulest arvukalt "kontori" poolt spetsiaalselt tellitud ja "uuriva ajakirjaniku" nime all avaldamiseks usaldatud KGB operatiivmaterjale „Lääne mõjuagentide" Pareki, Madissoni jt paljastamiseks.

Veerand sajandit hiljem

sama muster lihtsalt kordub. Nagu äsja Narvas esinenud Briti eriteenistuse autoriteet sedastas: „Eriteenistused teevad kõikjal sama tööd."

Kuidas KAPO lekitab või KAPO-st lekitatakse operatiivinfot, kas artikli algvariant („guidelines") on juba siis neile lisatud, kas üldse mingeid "allikaid" Tuulikesele usaldati (kahtlen tõsiselt), kuidas ja kes ja siis "uuriva ajakirjaniku" literatuurseid täiendusi veekindlaks silus jne - see kõik ehk selgub kunagi hiljem. Ega Kadastikugi teened KGB ees saladuseks ei jäänud. Kadastikul koitsid hetked, kui „ei saanud enam vaiki olla". Võib-olla ka Tuuli Kochile saabub kunagi aeg, kui ta lõpuks taipab, et maksab väga kallist hinda, olemaks nende jõudude teenistuses, keda Eesti kui selline ei huvita.

Muidugi ei saanud Kadastik

sellises mastaabis, naaberriikide väga mõjukaid (sisuliselt transporti haldavaid) inimesi osatades, luureinfot kasutades jne toimetada ilma Postimehe omanike ja Ansipi nõusolekuta. Savisaare valimistulemust kogu afäär oodatavalt suuresti ei mõjutanud, kuid suhteid Venemaaga halvendas kindlasti. Ehk nii nagu 2007. aastalgi ohverdas Ansip vähemalt mõistlikud suhted Venemaaga jälle valimisvõitlusele. Peaministri hoiatus, et igaüks, kes läheb kiriku (!!) pühitsemisele Lasnamäel, on Eesti rahva vaenlane, lõhestas teadlikult kogukondi, kuulutas Venemaa avalikult Eesti vaenlaseks.

Kuid Bonnieride avalik

valimiseelne sekkumine kampaaniasse on juba arrogantsuse uus tase. Et kunagi EKP KK sekretäri karjäärist unistanud Ansip nüüd peaministri tooli fetišeerib, see on selge. Ansip on lihtsalt omnivoor, karjääriinimene. Seegi, et Postimees ilma häbenemata teda juba peaministrina reklaamib, on demokraatiat kahjustav.

Millest tuleneb selline jultumus?! Ajaleht kuulub ju suuresti Rootsi kapitalile! „Postimees" esindabki mitte vaid Ansipi huve, vaid laiemalt Bonnieride & Co huve, Bonnierid aga Rootsi kapitali huve Eestis. Millised need huvid on?

Põhimõtteliselt samad nagu juba 16. sajandil - koloniaalmajandus ja odav tööjõud. Sedalaadi mõtteid arendas ka Carl Bildt, kui ta 1989. aastal Eestit külastades pidas plaane, kuidas Gorbatšovi toel muuta NSV Liidu osaks tunnistatud Baltimaad tööjõuallikaks ja sealsed sadamad tooraineallikaks (Bildti 8-punktine kava). Ansipi partei ultraliberaalne poliitika kindlustab Rootsi äridele Eestis kõik selle, mis Rootsis pole mõeldav. Eelkõige tööjõu poolõigusetu olukorra ja kerjusliku seisundi.

Rootsi kapitali kätega

on Eestis sisulisest likvideeritud ametiühingud, lammutatud heaolu, loodud odava tööjõu getostuv piirkond. Ansipi haridus-, tööstus- ja majanduspoliitika (õigemini nende puudumine) takistavad Eestit arenemast vähegi arvestatavaks konkurendiks, küll aga suruvad meid allettevõtjaks-sõltlaseks. Eesti majanduse mõningad kosumismärgid just Põhjamaadesse (eelkõige Rootsi) mineva ekspordi arvel kinnitavad sedalaadi stagneeruva "sümbioosi" kujunemist. Eestist on reformerite ja Ansipi juhtimisel ning „Postimehe" toel saanud ülemere-härrasrahvast teenindav vasallriik. Valimised peavad kindlustama, et tööorjad ei nõuaks sedasama, mis on loomulik Rootsis.

Eesti ajakirjanduse sõltumatuse ja ajakirjanikuaususe kuvand on saanud tõsise hoobi. Loodetavasti ei kujune „Tuuli Kochi tegema" üldmõisteks - see oleks talle liiga karm saatus.

 REIN RUUTSOO

[esiletõste] Eestist on reformerite ja Ansipi juhtimisel ning „Postimehe" toel saanud ülemere-härrasrahvast teenindav vasallriik.

* Vt ka:

Kesknädal 23.02.2011 „Oma kodus võõras - Postimehest ja Jaak Kaljust"

Kesknädal 02. 03.2011 „Veel Edasist, Postimehest ja Jaak Kaljost"

Jaga |