Lasud Mainilas 65 aasta eest

JAAN NIIN,      01. detsember 2004




Pärast 23. augustil 1939. aastal sõlmitud Stalini-Hitleri vahelist MRP-salasobingut, millega mängiti Eesti, Läti, Leedu ja Soome Stalini meelevalda, jagasid Venemaa ja Saksamaa kiiresti nagu muuseas omavahel jäägitult ära Poola. Üsna ruttu pärast ühist vennasvägede „saagijagamisparaadi" Varssavis asus Stalin noppima Hitlerilt temale „annetatud" teisi maid ja rahvaid.

Eesti sai Moskvast ultimaatumi 25. septembril ja 28. septembril kirjutati „leping" alla. Läti välisminister saabus Moskvasse 2. oktoobril ja 5. oktoobril kirjutati „leping" alla. Leedu välisminister saabus Moskvasse 3. oktoobril ja „leping" sai allkirja 11. oktoobril, Leedu sai kingituse Vilniuse linna näol.
Molotov kutsus Soome suursaadiku enda juurde 5. oktoobril nõudega, et Soomest saadetaks volitatud delegaat kiiresti Moskvasse kõnelusteks „konkreetses poliitilises küsimuses". Varsti anti soomlastele mõista, et nende vastusega viivitamine on „ärritanud Vene valitsust".
Vene pool vihjas, et Soomele kavatsetakse esitada samasugused nõudmised nagu Baltimaadele. Kuna Soome juhid ei murdunud ja läbirääkimised venisid, siis Stalin tüdis „lepingule" allkirja ootamisest ning otsustas küsimuse lahendada röövli kombel ja toore jõuga.

Talvesõja ajendi peakorraldaja Zhdanov
Lasud Mainila külas 1939. aasta 26. novembril said Soome Talvesõja ajendiks. Stalini-Venemaa süüdistas kohe Soomet nende laskude sooritamises ja ühtlasi sõja alustamises. Andmeid tegeliku tulistaja kohta varjas Vene pool seni, kuni glasnosti aeg Venemaal võimaldas sellesse selgust tuua.
Laskude peakorraldajaks osutus Leningradi parteijuht ja sama sõjaväeringkonna juhatuse liige Andrei Zhdanov – hilisem Eesti iseseisvuse hävitaja. Moskva arhiivist leiti tema isiklike märkmete seast selle „vahejuhtumi" organiseerimiseks tehtud kuuepunktiline kava:
1) Vahejuhtumi sooritamiseks tuua piirile NKVD pataljon, s.t siseväed. 2) Organiseerida tulistamise vahejuhtum. 3) Korraldada Punaarmee üksustes ja töötajate seas protestimiitinguid, kus avaldada pahameelt vahejuhtumi üle. 4) „Inimesed". (Tõenäoliselt on mõeldud jutumärkides inimeste all laskude tegijate kui teo võimalike tunnistajate mahalaskjaid, sellele viitab Zhdanovi hiljem kasutatud sõna „rasstrel" (eesti k mahalaskmine, hukkamine.) 5) Levitada 30 tuhat propagandalehte. 6) Molotov peab kõne, milles selgitab Soome poole haavavat tegevust Venemaa suhtes.
Kava järel on lisatud, et sõda alustatakse hommikul kella 6–7, misjärel loetakse raadios ette Soome kompartei avaldus Soome töörahvale. Ja seda kinnitas asjade tegelik käik, sest ametlikke läbirääkimisi Soomega lõpetamata pidas Molotov 29. novembril 1939. aastal kell 23 Soomet ähvardava kõne, mille järel alustas Venemaa juba 30. novembri hommikul kell 7 oma „vasturünnakut".
Sellele järgnesid revolutsiooniline avaldus Soome töörahvale ja juba ammu Venemaal tegutseva Soome kompartei juhi Kuusineni „valitsuse" programmavaldus soomlastele. Hiljem vene sõjavange Mainila laskude kohta küsitledes selgus, et seal olid olnud vaid vähesed ja ainult ühele neist meenus kunagine selgitus, et prooviti uut granaadiheitjat.

Aegsasti ettekavandatud sündmused
Zhdanovi märkmetesse oli kirja pandud ka Kuusineni nn Soome Vabastusarmee loomine ja liitumine Anttilaga just 1939. aasta novembris. See armee pidi koosnema neljast polgust ehk rügemendist. Tegelikkuses oli Aksel Anttila Punaarmee kindralleitnant ja Soome arhiivist leitud andmed tõendasid, et 18. – 23. novembrini tõsteti rügementide arvu kolmelt neljale.
Kavatseti luua mootorratturite ja ratsaväe üksused, mida Zhdanov pidas eriti vajalikuks. Idee kohaselt pidi sellest armeest saama Soome ülevõtmise poliitiline ja revolutsiooniline jõud, mis Punaarmee läbimurde korral võtnuks kiirmarsiga ära Soomelt vallutatud piirkonnad ja hakanuks seal kohe punast propagandat levitama, mida juhitaks erilisest soomusrongiga liidetud staabivagunist ja erinevaid sidevahendeid kasutades.
Zhdanovi märkmete järgi anti Karjala piirivööndi punaväe üksustele juba 25. novembril ehk päev enne Mainila sündmusi eelhoiatus, mida kinnitas hiljem ühe sõjavangi ütlus, et vene väeüksused eemaldati Mainila piirkonnast üks tund enne vahejuhtumit. Seega oli sündmus aegsasti ette kavandatud.

Soome kaks tähtsat otsust
Hilisõhtul, pärast laske Mainilas sai Soome Moskva saadik Molotovilt noodi, milles teatati, et Soome pool oli tulistanud kahuritest Mainila külas asunud Vene sõjaväeosi. Kokku olevat tehtud seitse lasku, mis surmasid kolm sõdurit ja ühe allohvitseri ning haavasid seitset sõdurit ja kahte juhtkonda kuuluvat isikut.
Sarnaseid juhtumeid oli veelgi: 28. novembril piki Soome idapiiri Petsamost Laadogani ja 29. novembril juba Karjala Kannasel. Stalini-Venemaa oli need piirijuhtumite lavastused võtnud üle oma liitlaselt Hitleri-Saksamaalt, kui see kolm kuud varem läks kallale Poolale.
Zhdanovi märkmed kinnitavad, et ta oli selle vahejuhtumi peakavandajaks, mille viisid täide julgeoleku eriüksused. Ehk leitakse tõendeid Mainila sündmuste kohta veel kunagi KGB arhiividest. Kuigi need dokumendid võivad olla hävitatud nagu Katõnis mõrvatud Poola ohvitseridega seotud materjalid.
Kui Venemaa 1939. aasta 30. novembri varahommikul Soomet ootamatult ja sõda kuulutamata maalt, merelt ja õhust ründas, tegid soomlased kaks tähtsat otsust: kuulutasid riigis välja sõjaseisukorra ja nimetasid seni kaitsenõukogu esimehe ametit pidanud marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi sõjajõudude ülemjuhatajaks.

Antti Tuuri „Talvesõda":
„Olime ... terve sügise lugenud läbirääkimistest, mida meie valitsus Moskvas pidas, ja venelaste nõudmistest, mille kohaselt me pidime andma neile tüki Soomest, sest kuulu järgi olla neil seal kodus nii vähe maad ja seepärast on neil seda juurde vaja.
Meie arust on Venemaa pojal maad juba päris piisavalt. Arvasime, et kui päris kibe käes, siis on meil anda kõige rohkem meeter korda kaks maalapp, mida inimesel hauaplatsiks vaja."

Soome kaotused Talvesõjas oli 22 800 langenut. N Liit rääkis sõja lõppedes 49 000st tapetust, ent praegused vene ajaloolased toovad Talvesõjas langenute arvuks 200 –300 000. Fotol soomlaste poolt hävitatud Nõukogude sõjatehnika ja elavjõud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)