Okupatsioon ja kollaboratsionism. Venemaa ja Eesti.

Boriss Kovaljovi doktoritöö käsitleb kollaboratsionismi Teise maailmasõja päevil Vene Föderatsiooni territooriumil. Selle teemaga tegelemist jätkab ta tänini - ilmunud on mitu raamatut nii kollaboratsionismist kui ka juutide represseerimisest Venemaal. Trükivalgust on näinud „Natslik okupatsioonirežiim ja kollaboratsionism Venemaal (1941-1945)", „Natslik okupatsioon  ja kollaboratsionism Venemaal" ning „Kollaboratsionism Venemaal 1941-1945. Tüübid ja vormid". Ta on teinud kaastööd entsüklopeediale „Holokaust NSV Liidu territooriumil", konsulteerinud mitut ajalooteemalist teleprojekti.

Kgu tema  esinemine oli maitsestatud konkreetsete näidetega kollaboratsionismist.

Kohtumisel puudutati nii kindral Vlassovi Vene Vabastusarmeed (ROA), kollaboratsionistlikke äri- ja võimustruktuure, okupeeritud territooriumile jäänud kultuuritegelaste ja ajakirjanike ärakasutamist natslikus ideoloogiamasinas, kirikutegelaste koostööd okupatsioonivõimudega jpm.

Vesteldes Boriss Kovaljoviga  sain teada  vähetuntud eraelufakti. Tema  isa Nikolai perekonnanimi oli Otšenaše (kiriklik väljend, mis kõlab eesti keeles ligilähedaselt: „Meie Isa, kes Sa oled taevas..." . 1961. aastal vahetas Nikolai Otšenaše oma perekonnanime Kovaljoviks.

Boriss mõtleb praegu: äkki peaks vana perekonnanime tagasi võtma?

Eestlastel on omanäolised arusaamad Teisest maailmasõjast, kollaboratsionismist ja kõigest muust, mis nendega kaasas käivad. Kas samasse kategooriasse satuvad ka segaperekonnad? Eestis oli ju Teise maailmasõja ajal küllalt neid, kes sakslastega kokku elasid, ning 1944-ndal mindi isegi nendega kaasa.

Oma raamatus nimetan kirjeldatud nähtust „suguliseks kollaboratsionismiks", mis on okupeeritud territooriumil elamise teatud vorm. Huvitav, et Suur-Saksamaa riigimasin oli üks suurepärane ja väga hästi organiseeritud masin, kuid ka seal  juhtus üsna absurdseid asju.

Näiteks Velikije Lukis otsustasid sakslased organiseerida lõbumaja. Leiti ilus häärber, valiti välja tüdrukud, teenijad ja arst, anti asutusele nimi. Aga et lõbumaja toimiks, läheb vaja perenaist. Leitigi  Odessa juudinaine - vana aferist, kes oli juba enne revolutsiooni ja ka nepi ajal lõbumajasid pidanud. Siis tuli aga Berliinist korraldus juutide kohta, perenaine võeti koos teistega kinni ja lasti maha. Lõbumaja lagunes ilma perenaiseta laiali.

Teine näide: oli korraldus, mille alusel majutati saksa ohvitserid üksteise kontrollimiseks alati kolmekesi koos, et ei rikutaks aaria verd. Samas kehtis ettekirjutus, et kui naine tõestas, et tal on laps saksa sõdurilt, maksab linna komandant talle administratsiooni rahadest alimente. Tõestusmaterjalideks olid sõbrannade tunnistused, fotod, kingitused jmt.

Vahel tuli muidugi ette juhuseid, kus oli tegemist Romeo ja Julia armastusega, milles noori mõistab hukka nii üks kui ka teine osa ühiskonnast. Igatahes Venemaal oli just nii.

Esines juhtumeid, kus naine oli nõus pidama pigem ühe armukese rolli, kui paljude poolt vägistatud saada. Sellised lood olid väga levinud. Kellegi jaoks oli see elementaarne võimalus ellu jääda - kingitused, toit ja protežee andsid mingigi kindlustunde.

Loomulikult leidus neid, kellele oli see pidu katku ajal: las inimesed surevad ja nälgivad, aga mina elan hästi ja ilusasti!

Asja juriidilisest poolest: 1941. aasta augustis ilmus dekreet, mis määras, keda on tarvis vaenlasega koostöö eest karistada, kui Nõukogude väed okupeeritud territooriumi tagasi vallutavad. Teiste hulgas olid ka naised, kes Saksa sõdurite ja ohvitseridega kokku elasid. See oli 1941. aastal. Tegelikult aga ei karistatud vähemalt Venemaa territooriumil küll ühtki sellist naist, kellele inkrimineeriti vaid kokkuelamine ja keda ei süüdistatud muudes asjades: koostöös sakslastega politseis või administratsioonis, natslikus agitatsioonis, pealekaebamises või muudes niisugustes kuritegudes. Peamiseks karistuseks oli sellisel juhul naabrite, sugulaste ja tuttavate hukkamõist. Samas teame, mida selliste naistega tehti Prantsusmaal, Itaalias ja mujal Euroopas. Muide, huvitav on see, et mida tagasihoidlikum oli vastupanu sakslastele, seda tõsisem oli kättemaks kollaboratsionistidele.

Kui aga rääkida Venemaast, siis jah, teiste hukkamõist oli suur. Toimus igasuguseid asju. Näiteks Pihkvas üks naine, kel oli laps sakslaselt, ei kannatanud hukkamõistu välja ja läks hulluks. Ta viis oma imiku tänavale ja purustas kiviga tolle pea, hüüdes: "Surm saksa okupantidele!"

Iga selline lugu on läbi imbunud tohutust inimlikust tragöödiast.

Sest vaadake, mida lubas Stalini režiim 1930-ndate lõpul: "Võimsa löögiga purustame vaenlase tema enda territooriumil. Ja kui fašistlik siga topib oma kärsa meie kapsaaeda, oleme kuu aja pärast Berliinis!" Mis aga juhtus tegelikult? Milline territoorium oli mitmeks aastaks okupeeritud? Kui palju inimesi hukkus? Sõjavangide teema vajab eraldi käsitlust. Nii et kui asja peale selles valguses vaadata, siis oli see ellujäämine küll kollaboratsionism. Aga kellelgi pole õigust neid inimesi ka moraalselt hukka mõista.

Jah, süüdimõistmine on väga inimlik, ja tihti tehakse seda olukorda süüvimata. Möödunud aastal käis siin Djukov (vt Kesknädal 15. aprill 2009) ja ütles, et Venemaa arhiivimaterjalidele juurde pääseda ei ole üldse raske. Samas kurdetakse meil, et Venemaa arhiividesse ei lasta, materjalidele ligi ei pääse, kõik on salastatud. Öelge, kas see on tõsi?

Mulle meenutab see jutt üht vana anekdooti. Mees palub Jumalat: "Armas Jumal, tee nii, et ma võidaks loteriiga auto! Noh tee ometi nii, et ma võidaks! Lõpuks Jumal vastab mehele: "Kuule, äkki sa prooviksid kasvõi ühe korra loteriipiletit osta!"

Mul on tunne, et need, kes kurdavad, pole kunagi proovinudki „loteriipiletit osta". Minu käest on siin küsitud, et milline oli Pitka või Laidoneri saatus ja mis siis ikka tegelikult toimus Eestis 1918. aastal? Ma ei tea. Ma ei ole kohustatud kõike teadma. Minu teema on Venemaa. Nood inimesed, kes tahavad neid asju teada, tehku vastavad järelepärimised ja proovigu vastavad dokumendid kätte saada. Kui neile ära öeldakse, siis rääkigugi konkreetselt: tahtsin infot, mulle ei antud.

Kui töötasin Moskvas, Venemaa Riiklikus Sotsiaal-Poliitilise Ajaloo Arhiivis, endises NLKP Keskkomitee arhiivis, olid seal peaaegu pooled uurijad välismaalased, kusjuures teistest linnadest tulnud uurijatel oli selles arhiivis isegi kergem töötada kui moskvalastel. Moskvalased said loa töötada seal vaid kaks päeva nädalas, teistest linnadest tulnud aga kõik viis päeva.

Samas toimub mingi FSB arhiivide idealiseerimine. Tegelikult on aga endistes parteiarhiivides tunduvalt parem töötada - fondide kvaliteet on parem ja materjal on praktiliselt sama, mis FSB arhiivides. Parteiarhiivides ei ole mingi info, mis pole just seotud konkreetse elava inimesega, salastatud. FSB arhiivides on aga palju salastatud infot, peamiselt see, mis on seotud konkreetse agentuurse tegevusega, aga sellist infot ei avalikusta loomulikult ükski riik.

Minu jaoks ei ole probleemiks, kas infot antakse või ei anta. Probleem on selles, et arhiivides on personalil ääretult madalad palgad ja „tänu" sellele on ka arhiivitöötajate professionaalne tase madal; tihti ei tea nad isegi seda, mida neil arhiivis on olemas. Ütlen aga veelkord: kui tahate midagi kätte saada, tuleb lihtsalt üritada seda kätte saada.

Miks meie jutt sellele läks? Mäletan, kuidas keegi meie riigijuhtidest ütles tänavu järjekordsel küüditamise aastapäeval, et tänu Jumalale on meil nüüd võimalik teada meie tõelist ajalugu ja et Venemaa püüdlused ajalugu fabritseerida ning seda enda kasuks ümber kirjutada ei lähe läbi. „Tõelise" ajaloo on meile aga kirjutanud noormees nimega Mart Laar.

Tean teda. Mul on isegi olemas tema raamat ja ma olen tema peale selle pärast ka üsna solvunud. Nägin tema raamatus 1942.-1943. aastal Novgorodis ja ka minu kodukülas tehtud fotosid. Tean liigagi hästi, mida Eesti SS-lased seal tegid, ja mind isiklikult solvab, et neist inimestest praegu kangelasi tehakse,. Püüdsime Laari ka enda juurde Novgorodi ajalookonverentsile kutsuda, aga ta ei suvatsenud meile isegi mitte vastata.

Nüüd aga Teise maailmasõja ajaloo võltsimisest. Moskvas on üks organisatsioon, mida finantseerib Saksamaa valitsus, - Saksa Ajaloo Instituut. Minu viimast raamatut ei finantseerinud mitte ainult McArthuri Fond, vaid ka see instituut. Praegu on meil koos Saksa ajaloolastega töös projekt ette valmistada mahukas Suure Isamaasõja ajalugu käsitlev materjal. Mis puutub aga ajalooalasesse kirjandusse, siis Venemaa on kahjuks demokraatlik riik. Meil kirjutatakse nii palju erinevat, et vahel tõusevad juuksed peas püsti. Mul on ka endal kodus raamatud märter Vlassovi ohvrimeelsest kangelasteost ja suur neljaköiteline teos Vene vabastusliikumisest, kes võitles neetud kommunismi vastu. Suur hulk on selliseid teoseid, mis räägivad geniaalse Stalini tarkusest, kuid sellist rämpsu ma isegi mitte ei loe.

Kerge on mängida emotsioonidel, inimeste tunnetel. Tõsist teadust nii ei tehta. Tõsine teadus on raske ja aeganõudev töö, mille käigus sõelutakse välja tõde. See tõde saavutatakse teatud kompromisside tulemusel, sest arvata, et kõik oli vaid must ja valge, pole õige.

Teine maailmasõda oli kui äärmiselt paljukihiline kook. Näiteks Rumeenia: eile oli ta Suur-Saksamaa liitlane, täna on aga Nõukogude Liidu liitlane ja võttis 1945. aastat vastu liitlaste koalitsioonis.

Mis puutub Eestisse, siis arvan, et mingil põhjusel ei soovita näha reaale, vaid püütakse endast kujutada mingit kolmandat jõudu. See on äärmiselt naiivne. Olid natsid ja olid natsivaenulikud liitlased. Selline oli too aeg: kas poolt või vastu? Polnud mingit kolmandat teed. Noh, samas võib ju ka rääkida mingisugustest pooltoonidest.

Möödunud aastal võrdsustas Europarlament hitlerliku Saksamaa ja tolleaegse Nõukogude Liidu kui kuritegelikud režiimid. Teie kommentaar?

Kui võtta natslik Saksamaa, siis kogu natsirežiim oli seotud Adolf Hitleriga.

Kui rääkida aga Nõukogude Liidust, siis selle märksõnaks on ju ikkagi kommunism, mitte niivõrd stalinism. Oktoobrirevolutsioon toimus hulk aega enne Stalini võimu ja Nõukogude Liit eksisteeris veel hulk aastaid pärast Stalini surma. Ja selle aja jooksul riik kogu aeg evolutsioneerus. Samuti muutusid ka repressiivorganid. 1970-ndate algul kiitlesid need organid, et viimase 10 aastaga ei võetud vastutusele ühtki kollaboratsionisti (räägin praegu Novgorodi kohta). Kõige suurem karistus oli see, et tuldi ja vibutati sõrme. See polnud ju enam mingi totalitaarrežiim, see oli anekdoot. Nii et -  evolutsioneerus Nõukogude Liit, evolutsioneerusid liiduvabariigid selles.

Mind kui naaberriigi kodanikku huvitab isiklikult üks asi. Eesti Vabariik on juba peaaegu 20-aastane, aga miks on poliitilises ladvikus ikka veel need inimesed, kes ei võidelnud nõukogude korra vastu, vaid olid vägagi korralikel kohtadel partei- ja komsomoliaparaadis. Me ei saa ju siin küll mingist demokraatiast rääkida, siin on tegemist mingi muu asjaga.

Meil on lihtsalt toimunud nende inimeste puhul säärane imeline ümbersünd. Ollakse veendunud, et nõukogude perioodil oli meil okupatsioon.

Nüüd tahaksin natuke täpsustada. Öelge, kas on võimalik, et okupeeritud territooriumil ei ole kollaboratsioniste? Et kollaboratsionistid ja okupandid on ühes isikus vaid need inimesed, kes kuuluvad okupatsioonirežiimi emarahvusesse? Näiteks, 40-ndatel oli Saksa okupatsioon. Pole ju võimalik, et okupeeritud Eestis või Venemaal olid kollaboratsionistideks vaid seal elavad sakslased ja ühtki eestlast või venelast selles struktuuris polnud?

Ei, see ei ole võimalik.

Eestis ollakse ametlikul seisukohal, et meil oli Nõukogude okupatsioon. Okupatsioon lihtsalt oli ja kõik, võite vaielda palju tahate. Kollaboratsioniste aga ei ole. Nõukogude okupatsioon oli ju tsipa kauem kui Saksa okupatsioon - üle 40 aasta kauem. Meil leitakse aga, et kollaboratsionistid ning n-ö kohakaasluse alusel okupandid olid vaid need venelased, kes Eestis elasid, eestlased aga ei puutu üldse asjasse. Meil ei loeta kollaboratsionistiks ka todasama seltsimees Ansipit, meie praegust peaministrit, kes 1988. aasta 2. veebruaril, Tartu rahu aastapäeval, saatis isiklikult koertega miilitsa Tartu tudengite meeleavaldust laiali ajama. Ta ei ole mingi kollaboratsionist, vaid väga populaarne mees. Vaat selline paradoks!

Juba vanad roomlased ütlesid, et alati on vaja otsida seda, kellele on teatud olukord kasulik. Kellele on kasulik, et teatud osa venelastest eitab siiani, et Eesti on iseseisev suveräänne riik? Kellele on kasulik see lollus, mida nad räägivad, et eestlased on ketserid, et neil on hea meel, et nad omal ajal taanlasi tapsid, et Tartu on iidne vene linn, kuna selle asutas Jaroslav Tark? Sellist tobedust on veel  ja veel. Kellele on kasulik eestlaste jäikus, leppimatus ning mittemõistmine venelaste suhtes? Kellele on kasulik, et kaks etnost, tuhanded inimesed, kes elavad ühel territooriumil, võtavad teineteist kui kaks rusikat? Tundub, et tehakse kõik selleks, et siin poleks normaalset dialoogi.

No kuulge, on 21. sajand! Te elate ühinenud Euroopas. Euroopal on niigi küllalt probleeme: islami fundamentalism, 1,5 miljardit hiinlastki tähendab midagi. Ei, ma ei taha öelda midagi halba hiinlaste kohta, kuid aasta tagasi eksisin Toronto kesklinnas asuvas Chinatown'is ära. Äkki olid igal pool vaid hieroglüüfid ning naeratavad pilusilmad, kes sõnagi inglise keelt ei osanud.

Globaliseerumisprobleemid on samuti olemas. Mul on sõber, kes kogub sigaretipakke. Sõitsin kord Riiga ja ta palus mul tuua talle pakk sigarette „Riga". Otsisin terve linna läbi ega leidnud. „Marlboro" - palun, „Pal Mal" - palun, aga „Rigat" ei olnud. Meil on seda igast putkast saada, Lätis aga ei ole. Ka see on ju omamoodi rahvusliku identiteedi kadumine.

Või siis raha. Mul on veel paar Eesti krooni alles ja ma jätan need endale mälestuseks, et oli naaberriigis kord selline raha.

Või nagu möödunud aastal. Kreeklased ei taha tööd teha. Kes siis peab töötama, kas eestlased või? Või sakslased, sest neil on suur riik?

Ka need on globaliseerumiselemendid. Peab lihtsalt mõtlema, mida tasub omaks võtta, mida mitte.

Aga ikkagi, kuidas teile tundub: kellele on kasulik, et me ei suuda kuidagi omavahel kokku leppida? Et ei suuda selsamal Teisel maailmasõjalgi minna lasta?

Peab nentima, et Saksa Ajaloo Instituut teeb äärmiselt vajalikku tööd - respekt neile, nagu noored ütlevad. Ma tahan öelda, et on tarvis kokku tulla ja heas teaduse keeles rääkida. On vaja rohkem kohtuda ja vestelda. On tarvis teatud küsimustes kokku leppida.

Sest kui ajalooga hakkavad tegelema poliitikud ja propagandistid, siis midagi head sellest ei tule. Ütles ju omal ajal isegi doktor Joseph Goebbels, et tähtis ei ole tõde, vaid massidega manipuleerimine. Sama tundub tähtis olevat ka praegu - mitte tõde, vaid ideoloogiline rahvaga manipuleerimine. Ka Eestis.

Miks? Vast seepärast, et järjekordselt saada mingeid poliitilisi dividende? Noh, see on minu subjektiivne arvamus.

Mida ütlete Läti endist partisani Kononovi süüdi mõistva otsuse kohta, nüüd siis juba ka Euroopa Kohtus?

Olen Kononovi asjaga küllalt hästi kursis. Siin on näide just sellestsamast paljukihilisest koogist.

Esimene kiht on mingi partisanisalk, kus on ka naised ja lapsed. See salk peatub ühes talus. Seal neid toidetakse, antakse ulualust, kuid samas kantakse sakslastele ette, et tallu tulid partisanid.

Teine koogikiht. Partisanisalk hävitatakse.

Järgmine kiht. Kellelgi õnnestub pääseda, ja ta teatab toimunust teistele partisanidele, kelle hulgas ka Kononov. Pealekaebajad hävitatakse.

Kui vaadelda asja juriidilisest küljest, siis oli see loomulikult seadusevastane tegu, kuid me ei tohiks kõike seda siiski sõja kontekstist välja kiskuda.

Pealegi on mul veel teine osa sellest jutust. Kui olin möödunud aastal Berliinis, entsüklopeedia „Holokaust NSV Liidu territooriumil" presentatsioonil, kohtasin endist partisani, Iisraeli armee erubrigaadikindralit Isak Aradi. Teda süüdistati Leedus samasuguses kuriteos. Selle inimese saatus oli kohutav. Kõik tema sugulased hukkusid Varssavi ja Kaunase getodes, ning selleks, et mitte põrmuks muutuda, ühines ta partisanidega. Nagu ta mulle rääkis, läks ta sakslastele kätte maksma ja jäi ellu seepärast, et oli juba surnud. Ja nähtavasti seepärast on ta elus tänini.

Arad jutustas, et 1945. aasta maiks oli ta sakslastele kätte maksnud. Samas oli ta oma võla tasunud ka Nõukogude Liidule ning 1946. aasta jõuluööl lahkus ta Nõukogude territooriumilt - Palestiinasse juudi riiki rajama.

Leedu valitsus on püüdnud ka teda kuritegudes süüdistada, kuid Iisrael, USA ja mõned Euroopa riigid võtsid Leedu suhtes äärmiselt jäiga seisukoha. Arad rääkis, et nüüd võivat ta vabalt Leedus käia ja et Leedu valitsus pakkunud talle isegi mingit nõunikukohta, kuid ta ei võtnud seda vastu, sest olevat solvunud.

Tuleb välja, et paljudel poliitikutel on topeltstandardid. Nii Kononovi kui ka Aradi süüdistati täpselt ühtedes kuritegudes, järelikult oli poliitikutel tähtis mitte tõde, vaid see, kuidas hääletab üks või teine kogukond. Leedu kogukond näiteks USA-s on ju peaaegu olematu, juudi kogukond on aga üks suuremaid.

Ma austan Aradi väga. Olen õnnelik, et olen saanud suhelda tolle ääretult huvitava inimese ja teadlasega, mis aga puutub Kononovisse, siis tunnen end tema pärast sügavalt puudutatuna. Mõne koha pealt suletakse silmad, teiste suhtes ollakse aga ääretult printsipiaalsed.

Minu arust ei ole ju asi isegi konkreetselt Kononovis, vaid tunduvalt globaalsem. Kas pole probleem ikkagi ajaloo ümberkirjutamises? Selles ju süüdistatakse Venemaad. Ajaloo ümberkirjutamises ja stalinismi rehabiliteerimises ning Stalini heroiseerimises.

Kui räägitakse sellest, et Venemaa midagi teeb, tuleb meelde üks anekdoot. Nimelt ütleb üks mees teisele: „Kas oled kuulnud, et juudid on meid kõiki maha müünud?" -  „Kes seda räägib?" küsib teine. „Kõik räägivad!" oli vastus.

Tahan veelkord öelda, et kui lähete suvalisse Moskva, Peterburi või isegi Novgorodi raamatupoodi, leiate sealt tohutu koguse raamatuid suurest Stalinist. Selles on kahjuks süüdi demokraatia. Keegi neid raamatuid kirjutab, keegi kirjastab, keegi loeb ja keegi isegi ostab. Samas on nende kõrval diametraalselt vastupidised raamatud, kus nõukogude ajast räägitakse vaat et ropendades ja väidetakse, et 20. sajandil on elanud vaid üks pühamees ja see oli Nikolai II.

Alustan igal aastal oma loenguid ülikoolis sellega, et annan tudengitele nimekirja umbes kümnest suurematiraažilisest Venemaa ajaloo õpikust, koos oma kommentaaridega, et seda ma soovitan, seda aga ei soovita, et selles soovitan seda teemat jne.

On mingid konkreetsete autorite või avaliku elu tegelaste arvamused. Tooge palun fakte, kus toimub Stalini heroiseerimine. Lasteaias öeldakse: ise oled loll! Täiskasvanud inimesed nii ei tee. Just seepärast tahamegi koos Saksa kolleegidega välja töötada ühise kontseptsiooni. Sama võiks ju teha ka siin, Balti riikides.

Tahan esitada Venemaa kohta veel ühe küsimuse. Kui teil on selline lai spekter erinevaid ajaloolisi kontseptsioone, siis kuidas käivad need asjad koolides? Kas on olemas mingi kindel programm ning teatud õpikute nimekiri?

Pean ütlema, et töötan kõrgkoolis ja seepärast üldhariduskoolide kohta suurt midagi ei tea. Tean vaid, et olid küllalt tõsised diskussioonid Stalini tõlgendamise asjus. Kuid üldiselt otsustab õpetaja, millist õpikut kasutada.

Samas tekib siin üks küllalt delikaatne teema. Ääretult kasulik on, kui sinu kirjutatud õpik tehakse koolides kohustuslikuks baasõpikuks. Tolle autori lastelastel ei ole küll vaja muret tunda, mis raha eest Havaile pulmareisile sõita - isegi kui autoril veel lapsigi polnud. Need on sellised rahad, mis igal aastal õpikute müügist tilguvad, et oh-oh-oo!

On, tõsi küll, teatud soovitatud õpikud, kuid paljudel juhtudel on need soovitusedki seotud musta PR-iga. Isegi ministeeriumi soovitusi tihtipeale lihtsalt ostetakse. Üldse on see kõik küllalt ebameeldiv.

Mida tahaks aga lõpetuseks öelda? Vast seda, et meil on teiega selleks liiga palju ühist, et purelda. Jah, 20. sajand oli terves maailmas väga keeruline ja raske sajand, aga sellega peab leppima ja edasi elama. Kordan veel: mina uurin kollaboratsionismi just Venemaal, et hiljem saaks naabritega suhelda puhta südametunnistusega.

IVARI VEE

tekst ja foto

[esiletõsted]

Boriss Kovaljov:  „Suguline kollaboratsionism on okupeeritud territooriumil elamise teatud vorm."

Boriss Kovaljov:  „Tean liigagi hästi, mida Eesti SS-lased Novgorodis tegid, ja mind solvab, et neist inimestest praegu kangelasi tehakse."

 -o-

Jaga |