Ikka lootes paremat

Käin minagi keset seda rahutut maailma,

teejuhiks ei ole enam ideaali.

Oma erutusetundes märkan:

ei ole kusagil head, on vaid vead.

Aeg on tähelepanuväärne - kohutav.

Kõike ümbrust jälgin ahnelt.

Mõõtes oma elu, selle praegust taset:

võin olla elus, natukene hale.

Jalakäijal ruumi jääb napiks.

Oleks õnn, kui see autojuhil, tema

arusaamal, mõttel ka klapiks -

auklikuks sõidetud-käidud kõnniteed.

Kui jalge all asfalt kulunud on liivaks,

kõik on kaduv, inimesi liialt.

Miks ma siis käin nii rahutult,

nii raskelt tuule teedel?

Rõõmu ei ole mu meelel.

Aga siin on mu kodupaik

mu pühal sünnimaal - Eestimaal,

on ainus koht mul ilmapeal.

Siin on rikastel pankades suured rahad.

Olgu - mis teha!?

Kui küsida, tuuleteeline, muremeelne:

kas sa nutta tahad?

Ei - loodan (või usun valet?) ikka veel.

Siin on õilmekülluses suveööd.

Tahan vahel tulla kuulama merekohinat,

tahan näha ka oma kodupõlde ja -metsi.

Minuga on teisigi tuuleteelisi, muremeellisi.

Seda tuult, neid lõhnu ma tunnen,

kodumetsa kohin joodab mind.

Usun, et linnas liigun ikka veel ringi -

see mulle, teekäijale, kui tormide hing.

Jään ootama ikka paremat.

ÕILME TRISBERG Tallinnast

Jaga |