Valimisjärgseid uitmõtteid

Ants Metsla,      23. november 2005


Praegu on kombeks rääkida Eesti enneolematust majanduskasvust, mille mootoriks on eksport. Vaatlus näitab aga, et eksport on endiselt kõveriti all, impordi jalg kõril. Siit kaugelt ei näe ka kõrguvat majandushoonet, näha on vaid enneolematult ablast inflatsiooni. Kas mitte see kurikael ei olegi meie paberist, moodsamalt papist majanduskasvu mootoriks. Ettevõtjate tulud kasvavad, hea palku ja sotsiaaltoetusi külmutada, hea riigil aukusid lappida.
Tahtsin rääkida elitaarset ühiskonda ja parteisid shokeerinud tänavusest pensionitõusust, mis, nagu nüüd selgub, oli enam-vähem adekvaatne, et tagada pensionäride endine elukvaliteet. Aitäh E. Savisaarele ja Keskerakonnale, et nad nägid vanuriski inimest.
Elasime üle ka valimised, selle õudse poriloopimise, mille algatas ja pole seni lõpetanud meie kvaliteetkirjandus. Kärvanud kassi, mida ajakirjandus taas kord nimetas eetiliseks kriisiks (ikka veel!), viskasid ajakirjanikud muidugi üle oma aia, parteide ja ühiskonna kapsamaale.
Aga milles on süüdi ühiskonna absoluutne enamus, allpool vaesuspiiri elavad inimesed ja luuserid, peavad nad ikka ees hoidma teist põske, kui ühe pihta antakse? Hing saab ju lõpuks täis.
Kui pirukaparteid üksteist tegevusprogrammide ja tegude asemel poriga loobivad, siis kes on süüdi? Nimetage ekspromt kas või üksainus originaalne programmiline punkt sooparteide (Rahvaliit, SDE) või maruparteide (Res Publica, Isamaaliit) repertuaarist! Jääte hätta. Neil parteidel pole rahvale midagi anda, võtta aga küll. Kui ütlete Isamaaliit ja Laar, meenuvad suurimad rahvuslikud reetmised, kui ütlete Res Publica, meenub valelikem ja nurjatuim valitsemine. Nüüd arvavad need, et teistele, eriti Keskerakonnale, kaikaid kodaraisse loopida on parim viis tõsta oma reitingut ja pidurdada riigivankrit – võib-olla ongi, kuniks jätkub haugi mäluga valijaid.
SDE on alati hea askeldaja – abimees, kui midagi on vaja maha müüa või profiiti lõigata, ja Reiljanite lillepartei on kui lõpmatu Kurisuu nõiakaev. Kui pole valitsemispõhimõtteid, on vastase jalust rabamiseks head kõik vahendid.
Aga E. Savisaare, Keskerakonna ja praeguse vaikelu pärast on mul natuke hirm. Küllap on see vaikus petlik ja varjab võimuvõitlust: piruka manu tahavad needki, kes pole kutsutud.
Eesti poliit- ja parteimaastik on tõesti rämpsu täis, aga valija on seda ise tahtnud. Ehk lülitab valija järgmisteks parlamendivalimisteks sisse oma teise signaalsüsteemi ja talitab paremini.
Veel teeb murelikuks, et ajakirjandus ja mallimõtlejad annavad Keskerakonna ja E. Savisaare pihta endiselt täie toruga, võib rääkida lausa antisavisaarlikust ja -keskerakondlikust mõtteviisist, mis põhineb küll lauspimedusele ja nüridusele. Kas sellisest rumalusest ongi võimalik läbi murda? Siiski, poliitikut tõstavad või põrmustavad teod. E. Savisaar majandusministrina ja teised Keskerakonna ministrid peaksid maksku, mis maksab: ohjeldama Eesti energiamaffiat, panema päitsed pähe Eesti Raudtee ja Saaremaa Laevakompanii lohele, talitsema küttehinnatõusu ja inflatsioonikuradit, jätkama õiglast pensioni ja sotsiaaltoetuste poliitikat, stimuleerima tudengeid ja õpetajaid kodumaale oma ameti juurde jääma, viskama kõrvale Rootsi mudeli arstiabis ja võib-olla ka üks null ära tegema haigekassale.
Õpetaja Lauri matkides: kui sellest pooltki teha suudetaks, oleks hea. Iga partei peab saama oma võimaluse ja Keskerakond on selle ära teeninud. Jõudu E. Savisaarele ja Keskerakonnale!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)