Vabastame monumendid mundrist

Mati Rohtsaar,      06. aprill 2005


Pühade-eelses saates "Happy Hour" kuulas Urmas Ott seekord üle ametist lahkuva peaministri Juhan Partsi. See vestlus näitas peaministri lihtsat inimlikku poolt, mis võis tekitada televaatajais tema suhtes poolehoidu ja kaastunnet. Siiski, tuleb tõdeda, et selline jäik klammerdumine Ken-Marti Vaheri ja tema kvootide külge ei näidanud minu arvates riigimehelikult paindlikku mõtlemist. Miks ei tulnud Vaher-Parts lihtsale lahendusele: "Vabandage, rahvas, see kvootide asi läks viltu! Võtame päevakorrast maha. Kuid seevastu ootab politseinikke preemia iga päevavalgele toodud korruptsiooninähu ja kriminaalteo eest!" Lihtne – ja kõigile arusaadav.
Urmas Ott meenutas korra ka Lihulat. Veel sellele tagasi vaadates tahan öelda, et lugu oli analoogiline: ka seal olnuks võimalik leida paremaid lahendeid. Kõigepealt käib see Tiit Madissoni kohta. Milleks oli vaja ärritada avalikkust saksapärase mundriga, olgugi et Eesti armee munder oli taoline?! Võinuks ju seal kujutada hoopiski meesakti, relv käes! Usun, et see olnuks parim vabadusvõitluse sümbol! Kui tahame austada oma vabadusvõitlejaid Teise maailmasõja päevilt, peame nad "vabastama" totalitaarrezhiimide mundritest. Sest Eesti sõjamees püüdis võimaluste piires laveerida nende rezhiimide vahel, millest tegelikult kumbki ei soovinud meile vabadust. Eesti sõdur püüdis neid ära kasutada ja üle kavaldada, olles sisuliselt üksi ja – alasti.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)