Peame käituma kui tõelised peremehed

Stella Noode,      14. juuni 2006


ETV 24. mai foorumis hääletas pronkssõduri Tõnismäelt äraviimise poolt 77,3% helistajaist, vastu oli 22,7%, kusjuures vastuhääletajate osakaal kerkis saate lõpupoole pidevalt. Sellise tulemuse järgi poleks vaja mingit komisjoni ega rahvaküsitlust – on selge, et ükski tõsine eestlane ei poolda kommunistlikku monumenti, veel vähem meeleavaldusi selle juures.
Kas tõesti on unustatud 1940. aasta suvi? Mina mäletan, kuidas mehed tollal seisid, käsi relval, ja ootasid valitsuselt ja presidendilt käsku kaitsta oma riiki ja selle vabadust. Seda käsku ei tulnud. Miks? Seda ei mõista rahvas praegugi.
Millega see lõppes? Kohaletoodud muulaste ja meie oma kommunistide toel toimus riigipööre ning meie ise palusime ametlikult võtta Eesti vastu Nõukogude Liitu.
Huvitav, kas tolleaegsed riigipöörajad hiljem mõistsid, millega nad hakkama said? Kas ka praegu tahetakse jõuda samade tagajärgedeni? Millele loodavad meie praegused valitsejad oma keerutamisega või mida nad kardavad?
Kas me saime seekord iseseisvuse ilmselt liiga kergelt kätte, et ei näita üles kindlust selle kaitsmisel? Kuigi seekordki oli mehi, kes tegelikult riskisid oma vabaduse ja isegi eluga (Rüütel, Savisaar jpt).
Asi pole ju üldse Pronkssõduris, vaid selles, et osa neist muulastest, kes ei läinud tagasi tegelikule kodumaale, loodavad kogu aeg pöörata ajalooratast tagasi ja näha, et Eestis taastub Vene võim. Ja me ise oma järeleandlikkusega teeme kõik selleks, et neis seda lootust üleval hoida.
Astusime Euroopa Liitu ja NATOsse, aga ikka väriseme Venemaa ees. 1940. aastal kuulusime Rahvasteliitu, kuid see meid ei aidanud.
Kas me tõesti ei suuda ikka veel käituda peremeestena omaenese maal, vaid kogu aeg kõhkleme: mida teised meist mõtlevad? Nüüd tahame ka presidendiks panna väliseestlase, kel pole õiget aimugi meie elust 50aastase okupatsiooni ajal.
See on kogu eesti rahva küsimus. Me kõik oleme vastutajad elu ja vabaduse eest oma maal.
Mu isa suri 54aastaselt pärast Siberi vangilaagrist tagasitulekut. Mu vend hukati Pagari tänava keldris 27aastaselt. Mul on praeguse olukorra pärast häbi nende mälestuse ees.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)