Keskerakond kui demokraatia kool

Osa meie kirikutegelasi soovib tagasi mõisaajastut, kus mõisnik (loe: valitsus) piitsutas teoorja ja papp puistas hingele palsamit (3. mai kirikutegelaste avalik pöördumine). Ega Ansip ja Laar kirikus niisama käi - ka kirik võib olla efektiivne poliitiline instrument. Ajalugu on selle väite tõestustest pungil. Pingete maandamiseks parempoolsetel vahendeid jagub.

Valitsust juhtiv Reformierakond ja kaasvastutaja IRL teevad kõik, et kogu ühiskondlik protest koonduks Delfi kommentaariumi. Parempoolsetele sobib, kui opositsioon samastada anonüümse sõimuga internetis.

Meedia oli šokis, kui lauluväljakule tuli üle 5000 töötu. TV3 tütarlapsreporter kogeles midagi rahvusvahelisest mainest ja üritas tegeliku probleemi asemel rääkida muust. Valitsusmeelsed ajakirjanikud ponnistavad pikki aastaid kodanikke ehmatada ja veenda, et avalik tänavapoliitika väärib Eestis vaid avalikku hukkamõistu. Siiras on meeleavaldus siis ja ainult siis, kui õukonnameedia ise kutsub nende meest presidendiks valima või Estonia ette isamaalisi laule laulma. 

Meie meediaomanikud ja valvetekste treivad tegevjuhid võivad aga hambaid kiristada ja vihast leemendada, kui Keskerakond suudab neid ikka ja jälle ärritada. 1. mai protest koalitsiooni tegevusetuse vastu Toompea lossi ees läks igati korda, üle tuhande inimese ajakirjanduse ründava pilgu all on ikka kõva sõna.

Ärrituse põhjus on muidugi kummaline, aga arvestades taasiseseisvumise sisepoliitilist arengulugu, kahjuks loogiline. Ühiskonnateadlane ja demokraatliku Eesti ajakirjanduse teerajaja Marju Lauristin on oma värskes raamatus „Punane ja sinine" otse öelnud, et Eesti suurim takistus on poliitilise režiimi vaheldumatus. Korduvalt on paralüseeritud Keskerakonna võimalikku triumfi Riigikogu valimistel.

Ja mis on tulemus?! Nende heakskiidul on vastu võetud uus, kuid inimvaenulik töölepinguseadus. Läbi on viidud ebaprofessionaalne erastamisprotsess. Eesti rahvuslik kapital meie enda majanduselus on marginaliseeritud ja suhteliselt jõuetu, välispoliitika aga primitiivne ega soosi majandust. Üks ja sama poliitiline klikk on valitsenud peaaegu kõik see vabadusaeg. Reformierakond imbus võimule 1995 ja pole sealt siiani sisuliselt kordagi lahkunud.

Põhiline konfliktikese õukonnameedia jaoks on vaid see, et  milline paremerakond saab endale peaministritooli. Peale Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica pole värsket õhku riigijuhtimise juurde lastud. Selgelt kontrollitud ühiskond. See, et meil on iga aasta nii kurb inimarengu aruanne, selles on kaasvastutajad ka meie kodukootud meediamogulid. Kohati käitub õukonnameedia nagu keskajal: kui keegi vaidlustab liiga avalikult õiglusetuid rünnakuid, antakse lihtsalt vastu vahtimist. Pole ime, et siit lahkutakse esimesel võimalusel, mis omakorda mõjub positiivselt Ansipi-Partsi töötuse statistikale. Pole inimest, pole probleemi.

Oravate-isamaalaste külmaverelisus sotsiaalmajanduslike kehvade näitajate lahendamisel sunnib järjest rohkem inimesi Eestist emigreerima, ning need, kes ei lahku, lihtsalt heituvad aktiivsest ühiskonnaelust. Uuringufirma Saar Poll tõestas, et 43% inimestest tunnetab ühiskonnas vaesuse kasvu. Eriti teravalt ja valusalt puudutab tööturul toimuv kollaps lapsi.

11. aprilli Eesti Päevaleht kirjutab, et lastest elab vaesuses viiendik. Teadlaste hinnangul pidurdab lapsepõlves kogetud vaesus inimese püüdlusi ka täiskasvanuna. Lastega leibkondadest on enim ohustatud üksikvanemaga pered, kus kasvab üks või rohkem last. Keskmisest kõrgemas riskis elavad ka paljulapselised pered.

22. aprilli Õhtulehes kirjutab ajakirjanik, et aina rohkem on masuajal lapsi, kellele koolitoit on päeva ainus soe kõhutäis ning vahel lausa ainus söögikord üldse. Mõni laps on koolis lausa nii näljas, et kiirabi on pidanud ta koomaeelsest seisundist päästma. Ja selle ainsagi sooja koolitoidu tõi neile Keskerakonna täidetud valimislubadus.

Ansipi valitsus on teinud politikaanliku arvestuse, et kui iga kuu vähemalt korra kõvasti karjuda, et nemad pensione ei vähenda, siis muude ühiskondlike kataklüsmidega tegelema ei peagi.

Talgud on meie rahva oluline kultuurilooline osa. Siin küll eestlane õpetust ei vaja. Kahjuks tundub,  et parempoolsed soovivadki, et meie rahvas teeks tasuta või madalapalgalist tööd. Nende deviis on lihtne - „Ise oled süüdi!".

Meie juhtlause on „Üks kõigi ja kõik ühe eest!". Tsentrijõudude missioon on näha ühiskonda kui tervikut, samal ajal kui parempoolsete energia läheb valitseva kliki võimupositsioonide kindlustamisele. Parempoolsed ja õukonnameedia külvavad ühiskonda vaid hirmu, mille toel ise materiaalseisse naudinguisse sukelduda. Neile see sobib!

JAANUS KARILAID, Keskerakonna Läänemaa piirkonna esimees

Jaga |