Banaanivabariigi unustatud õunapuu

Mati Anton,      07. august 2002


Invaliidsus on suur õnnetus. Kui vanaduspensionile minekuks saab valmistuda, siis invaliidsuspensionäriks võib meist saada igaüks ootamatult, tahtmatult…
Tänases Eestis ei saa ja ei suuda puudega inimene konkurentsivõimeline olla.
1996. aastal kiitsid invaprogrammi "Õunapuu" heaks 35 Viljandimaa tippametnikku, spetsialisti. Samuti EELK-i Sakalamaa praostkonna praost. Luterlik kirik tahab valitsusega koostööd teha. Henn Sepp (maakonnaarst): "Projekt on vajalik ja hea." Projekt kiideti heaks ka erakondade poolt.
Kuid sinna see ka jäi, rahastamata ja rakendamata. Invaliididel tuleb endiselt kannatada. Ei saa ju eriliseks hooleks nimetada jõuluvorsti söömist detsembrikuu alguses.
Miks valiti programmi nimeks just "Õunapuu"? Sest ka õunapuul võib olla mitmeid haigusi, kaasa arvatud tüvevähk. Õunapuu annab aga alati saaki kõrge vanaduseni. Teisalt - rõhutati looduskeskkonna vajalikkust ja aiandust invatalude ühe põhitootmissuuna ja -haruna (küllap vastukaaluks terminile "banaanivabariik").
Usun, et Eestimaa 80 000 puudega inimest soovivad siiralt Riigikogu esimehe Toomas Savi põlve lõplikku paranemist, sest ka spiikriametit on ratastoolis raske pidada (ehkki mitte võimatu). Samas soovivad nad ka invaelu kõikide tahkude rakendusseaduste vastuvõtmist Riigikogus kõigi poliitjõudude soovil. Invaliididele on vaja normaalseks eluks tervetega võrdseid võimalusi.

Viljandimaa invaprogramm "Õunapuu" toetub seadusandluses praegusaja pinnasele.
Eesti Vabariigi Põhiseadus ((§ 1218; 25; 29; 154)
Sotsiaalhoolekande seadus (vv Riigikogus 8.02.1995)
Eesti Valitsuse istungi protokoll nr 39 (16.05.1995)
Eesti Puuetega Inimeste Koja põhikiri.

I Programmi lähtekoht - üldmõte: riik on vastutav puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise eest. Teisalt - kõiki kohaliku elu küsimusi korraldavad omavalitsused. Projekti algatus ja ettevalmistus tugineb alt (omavalitsused) tulevale initsiatiivile. Koostöö vajadus on vajalik eelkõige uute ebavõrdsuste vältimiseks (rikkad teevad, vaesed…), ülalt on vaja leida ja anda uusi valikuvõimalusi. 1.01.1996. a oli Viljandimaal 3634 (5,55%) erineva puudega inimest, ilma kindla töö ja tegevuseta aga 3087 (84,9%).
Programmi eeltingimuseks ongi seatud inimkeskne lähenemine, invaliidide norutundest väljatoomine (sageli ka masendusest).

II Programm ei taotle eeliste loomist, vaid võrdsete võimaluste (võrdsemate) loomist. Situatsioon praeguses Eestis nõuab: "Puudega inimene peab saama jääda oma kohalikku keskkonda (ka küladesse). See on töö, tegevuse ja tegutsemise programm "Õunapuu", mille võraalaks on maakond.
Iga omavalitsus eraldi, paljus aga koostööna - nii saadakse paremaid töötulemusi.
I etapp (aktiivne nõustamine, invatalud) on realiseeritav aastatel 1996-1999.
Üldkontseptsiooni 16. reegel ütleb: Riik peab lülitama invaküsimused kõikide riiklike, regionaalsete ja kohalike organite eelarvetesse. Siiani seda tehtud ei ole.

III Projekti põhitaotlused:
Uute töökohtade loomine (ka tervetele) - põhitaotlus.
Programmiga saab kaasata teiste riskirühmade inimesi (orvuks jäänuid, üksikvanemaga pered jt)
Meditsiinilise ja sotsiaalse rehabilitatsioonitöö kohene ja sisuline ellurakendamine.
Projekt on terviklik, nähakse ette laienemis- ja arenguvõimalusi (kiireid lahendusi ei ole).

IV Tinglikult saab "Õunapuud" käsitleda kolmeosalisena:
Funktsionaalne invakeskus Viljandi kesklinnas. On esmaste tavavajaduste rahuldamiseks (info, nõustamine, kultuur, sport, seltsielu). Invakeskuses saab müüa omatehtud esemeid, saab võimalikult soodsalt süüa. Võimalused erinevateks meditsiinilisteks teenusteks.
Väikesed kaitstud invaettevõtted - piirkondlikud invakeskused. Lähtuvad pingelisest seisust avatud tööjõuturul. Luuakse igasse suuremasse (6) keskusesse puuetega inimestest "lähtuvate seadmete ja tehnoloogiate baasil, mida laiendatakse võimaluste avardumisel piirkondlikeks tervisekeskusteks (ka tervetele).
Invatalud. Üldkontseptsiooni 7. reegel ütleb: "Riik tunnustab põhimõtet, et puudega inimesele peab olema tagatud võimalus kasutada kõiki inimõigusi, eriti õigust tööle. Peab olema võimalus võimetele vastavaks tasuvaks tööks. Baastalu rajatakse võimalikult Viljandi haigla lähistele arstidega koostöö vajalikkusest lähtuvalt kohese õnnetusejärgse rehabilitatsioonitöö alustamiseks. Teisalt - sealt koordineeritakse ka kogu majandusalast tegevust ning edasisi suundi ja uute vajaduste paremat rahuldamist.
Põhitalud rajatakse I etapis igasse valda sotsiaaltaludena - pikaajaliste renditaludena selleks tööks sobiliku peremehe juhtimisel. Vajalikud on konkreetsed juriidilised alused riigi- ja omavalitsuste rahaliste toetuste kasutamiseks. Kiriku huvist lähtuvalt saavad nad töötada ka Diakooniatöö keskustena (nn kirikutalud). Põhitalud töötavad piirkondlike teenindus-, abi-, ühistöö- ja masinakeskustena. Põhilised tootmisalad (sõltuvad antud olukorrast paikkonnas) on laiaulatuslik aiandus, looma- ja linnukasvatus, käsitöö jm. Invaliidide töökohtadel kasutatakse paindlikku tööaega (erinev suvel ja talvel) ja töökoha jagamist. Programmi juhtkond aitab leida töökohti üksikutele invaliididele, tundes nende võimeid ja võimalusi.
Sõnum "Õunapuust" on:
Puudega inimesed on kodanikud, kel on samad õigused ja kohustused nagu teistelgi.
Tööd on vaja teha!

15. jaanuaril 1996. a Viljandimaa Invaühingu juhatus Viljandis, Vabaduse pl 6

Invaprogramm "Õunapuu" on läbi arutatud ja heaks kiidetud Viljandi Puuetega Inimeste Koja koosolekul 20. veebruaril 1996.
Tegevdirektor /U. Kimmel/

Saatsin teile invaprogrammi sisu muutmatul kujul. Tuletamaks seda meelde ka president Arnold Rüütlile, kes 1997. aastal kõnesolevale programmile edu soovis.
Usun, et just nüüd saaks härra president "Õunapuu" aktiivseks toetajaks olla, et selle võraala kataks kogu Eestimaad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)