Tshetsheenia hunt Dzhohhar

VALTER TOOTS,      09. mai 2007


/Meenutab ajakirjanik VALTER TOOTS/

Dzhohhar Dudajevit meenutama sundis mitte ainult heameel tema abikaasa poolt kirja pandud raamatu ilmumise üle. Selleks oli teinegi põhjus. Mõni aeg tagasi käis mind "kiusamas" üks kolleeg Rootsimaalt, kes mind Dzhohhari sõbraks tituleeris.

See polnud esimene kord, kui mind "Tshetsheenia hundi" sõbraks on peetud.

Kümmekond aastat tagasi, kui kindral veel president oli, avastas mind mu Moskva-reisi ajal üsnagi huvitaval kombel üks tshetsheenist ajakirjanik, kes mind kui Itshkeeria esimese presidendi eestlasest sõpra usutlemas käis. Tõsi, varem olin sellist tituleerimist kuulnud juba oma kodulinnas Tartus, kuid pöördväärselt – halvustavas tähenduses.

Rootsi kolleeg ütles end tuginevat Prantsusmaal ilmunud memuaaridele, kus Dudajevi abikaasa Alla mind nõnda esitavat. Ta esmajoones palus mul kinnitada kirjapandut ning, nagu sellistel puhkudel ikka, meenutada "võimalikult palju üksikasju" meie kontaktidest, läbikäimisest. Püüdsin kolleegile vastu tulla niivõrd kuivõrd selleks ootamatuks kohtumiseks mäluarhiiv valmis ja avatud oli.

Pean siinkohal aga täheldama, et teades ja tundes tänase ajakirjanduse ebanormaalset sensatsioonihuvi ning erilist kiindumust mõne värvipoti järele, tegin otsuse rääkida omaaegsest heast tuttavast ja seltsimehest ilma vahendajateta. Nii sündiski minu ettepanek nädalalehele Kesknädal, mida usaldan ajaloomaterjalide ilmutamisel peaaegu ehk võrdselt oma loomult akadeemilisema väljaandega – ajakirjaga Tuna.

Püüangi esitada oma meenutusi laias laastus, lootuses, et juba lähemal ajal saan toonastesse sündmustesse põhjalikumalt süveneda, ja kitsalt mitte üksnes tshetsheenlasest sõbraga seonduvalt. Suhtun aga sellesse suure tähendusega sõnasse siiski enesekriitiliselt, ja täpsustaksin ning piiritleksin selle sõna tähendust.

Kasvõi nii: Tartu-aastate sõber, kelleks püüdsin olla.

Ent kas ka tema mind oma sõbraks pidas, sellele olen varemgi mõelnud. Nii või teisiti oli nimelt tema see, kes mind mu elu rasketel hetkedel viivitamata, ütleksin, otse mõtlemata toetas. See tema otsekohene, justnagu instinktiivne-loomulik abi on olnud mul mõtteaineks palju kordi.

Õnneliku inimesena olen sellist loomulikku, instinktiivselt inimlikku suhtumist oma elus kogenud veel kahe inimese poolt. Teine neist on sündinud samuti Kaukaasia mägedes, rahvuselt osseet. Olen aga Dzhohharile selle otsekohesuse eest, mida omalt poolt siiruseks pean, siiani suur tänuvõlglane. Ning nagu olevik näitab, selleks jäängi. Tema, kahel korral, tehes kõik omalt poolt, et päästa minu elu, mina omakorda omalt poolt ei teinud aga kõike selleks, et Tema tänagi meiega oleks.

Tutvumine

Iga asi saab millestki alguse. Ja väga tihti on algusel veel oma algus. Selline lugu oli ka meie tutvusel Dzhohhar Dudajeviga. Selguse mõttes siis alustangi alguse algusest.

Olin alates 1986. aasta kevadest Tartus ilmuma hakanud linna ja rajooni (maakonna) venekeelse ajalehe Vperjod ("Edasi") toimetaja. Lehte asutama ja toimetama kutsus mind tolleaegne Tartu linnapea, minu poolt tänini lugupeetud Nikolai Preimann. Temaga aga sain tuttavaks minu poolt talle välja pakutud Tartu kui Jaroslavli sõpruslinna mõtte (tänases keeles nn. projekti ) realiseerimise käigus.

Mõte ise sai alguse minu kui tolleaegse Eesti Raadio ja ajalehe Rahva Hääl korrespondendi töömatkast Georg Otsa jälgedes Jaroslavli-maile. Teatavasti asutati Teise maailmasõja (Suure Isamaasõja) päevil nimelt selles Volga-äärses linnas meie kuulsad Kunstiansamblid. Sellest eesti rahvuskunsti kasvuhoonest ei võrsunud mitte üksnes hiljem rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud laulja Georg Ots. Jaroslavlis, suursuguse Volga kaldail, "avas tiivad" maestro Gustav Ernesaksa loodud ja eesti rahva poolt hümniks peetud "Mu isamaa on minu arm". Siin komponeerisid omi teoseid võimsad heliloojad. Seda kultuuripärandirikast Vene linna peeti veel mõni aeg tagasi meie Riikliku Akadeemilise Meeskoori hälliks.

Nii nagu Tartu, on ka Jaroslavl esimese rahvusteatri sünnilinn. Ühiseid jooni leidub teisigi. Kasvõi see ajalootõik, et nii Emajõe- kui ka Volga-äärse linna on asutanud üks ja seesama vürst Jaroslav...
Ideel olid teisedki, palju maisemad eesmärgid. Linn Volgal oli ja on tänagi tööstusliku arengu baaslinn – elektrotehnika-, kummi- ja värvitööstuse, mootoriehituse ja paljude teiste meile nii vajalike tööstuste kogum.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu Alalise Esinduse töötajana Eesti vajadusi ja hädasid hästi tundes, teadsin ka, et, omades sõpruslinna Venemaal, oleksime tehnilise varustamise rasketel hetkedel võinud loota abile, ja seda mitte üksnes kodulinna Tartu jaoks.

Sõpruslinnade projekt teostuski edukalt, ehkki veidi hilja. See teema aga väärib erikäsitlust juba sellepärast, et oleks aeg hakata ellu äratama rahvale ja meie riigile kasulikke, ent siiani mahamaetud sidemeid.

Ajalehetoimetaja aga sai minust mu juba eaka ema tervisliku seisundi järsu halvenemise tõttu. Olin sunnitud lahti ütlema oma hilisemast raadiomehetööst, nüüd juba Televisiooni- ja Raadiokomitee Skandinaavia osakonna Soome toimetuses Moskvas, ja naasma kodumaale, lõpuks koju.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)