Peaministri “majanduskasv” tühjendab kodumaise toidulaua

Saak mädaneb põllul

Kui kevad oli põuane ja segas külvi, siis suvel tuure kogunud vihmad on hukanud enamiku saagist, sest vili on lamandunud ja põllud liigniisked, nii et koristamine on raskendatud ja kohati võimatu.

Põllumeeste hinnangul jääb tänavu koristamata kuni 15 protsenti teraviljast, kuid 70 protsenti oodatud toiduteraviljasaagist kõlbab heal juhul ehk loomasöödaks. Kui sedagi, sest üliniisked põllud on ajanud vilja mürgiselt hallitama.

Rahaliselt tähendab see, et ühe kilo teravilja tootmiseks kulutas põllumees keskmiselt pisut alla kolme krooni, kuid ikaldunud ja raisus saagi müügist teenib tagasi ehk poole omahinnast. Seega võib kahjum hektari kohta küündida üle kümne tuhande krooni.

Põllumeeste hiigelkahjude mõju ühiskonnale pole väike. Madala kvaliteediga söödateravili vähendab piimatoodangut, kanadel munemist, sigadel ja veistel kosumist jne, mis omakorda mõjutab kodumaise toodangu kvaliteeti ja hinda. Kohalikust toidukorvist taandub kodumaine tooraine, kuid importkaup hakkab tõstma toidukaupade hindu poelettidel.

Pehmed põllud takistavad sügiskündi ja taliviljakülvi, mis tähendab, et ohtu satub ka suur osa järgmise aasta saagist.

Põllumehed on tänu EL-i otsetoetustele investeerinud tootmisvahenditesse. Järsk kahjumisse langemine seab tugeva kahtluse alla põllumehe võimekuse maksta tagasi laene ja liisinguid ning töötajatele palka, nagu ka järgmise sügiseni eluspüsimise. Kui kunagi suutis Eesti toita ära iseenda ja Moskva, siis järgmisel aastal meil eestimaist eelistada ei õnnestu.

Valitsusel on ükskõik

Kuna maal on põlluharimine valdav elatusallikas, siis pole löögi all üksnes põllumajandusettevõtjad, vaid kogu maaelu tervikuna. Põllumeeste ellujäämisel on sügav sotsiaalne tähendus.

Ainult meie valitsust ei paista see karvavõrdki häirivat. Vastupidi, peaministril tundub maainimese vastu eriline vimm olevat. Mäletame, kuidas ta paar kuud tagasi üritas meelepaha valitsuse saamatuselt veeretada põllumehe kraesse.

Toona väitis Ansip, et rahvas kaotaks tulumaksu alandamise edasilükkamise tõttu 1,5 miljardit krooni, mis minevat enamjaolt 20 suurpõllumehe taskusse. Ju siis on peaministrilt liiga palju tahta teadmist, et toetusesaajaid on tegelikult 20 000 ja miljarditest pole nad undki näinud.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder (IRL) lubas küll viimse veretilgani seista toetuste eest, kuid põllumehe jaoks kõige karmimal ajal surus Reformierakond läbi hoopis põllumajanduse otsetoetuste kärpimise 200 miljoni krooni võrra.

Keskerakonna meelest peaks valitsus lõpetama üliliberaalse majanduspoliitika kaitsmise, kus riik ei sekku millessegi. Tänasel päeval tähendab see ükskõiksust oma riigi ja inimeste vastu.

Esmalt tuleb tunnistada, et meie riigi üks alusvaldkondi – põllumajandus – on sattunud kriisi, millest väljatulekuks on vaja läbimõeldud ja otsustavaid meetmeid.

Kriisi tuleb tunnistada

Koos USA finantssüsteemi kokkuvarisemisega eelmisel kuul lõppes maailmamajanduses üliliberaalne periood. Riigid võtavad kasutusele reserve ja sekkuvad rahaliselt majandusraskuste silumisse, sest muidu kukuks ühiskonnad kokku. Seda ei saa lubada ükski riik.

Edgar Savisaar viitab oma äsjailmunud raamatus “Majanduspoliitika” Riigikontrolli analüüsile tuginedes, et 70 protsenti põllumajandustootjaid ootavad lähiajal ees majandusraskused. Pea liiva sisse peitmine ootuses, et kõik laheneb iseenesest, enam ei aita.

Keskerakond pakkus välja moodustada kriisikomisjon, kuhu kuuluvad Riigikogu kõikide fraktsioonide ning valitsuse ja põllumeesteorganisatsioonide esindajad. Komisjoni tööks oleks kriisi ulatuse määramine, lahenduste otsimine kuni ettepanekute tegemiseni ikaldustoetuste maksmiseks.

Kahjuks materdas koalitsioon kriisi tunnistamise ja sellega tegelemise vajaduse maha. See oli järjekordseks signaaliks, et praegune valitsus isegi ei ürita majanduslanguse mõju ühiskonnas tõhusate meetmetega leevendada.

Meie esivanematel jätkus aastasadu tagasi oidu rohkem kui tänasel valitsusel. Igas vallas oli magasiait, kuhu põllupidajad  olid kohustatud talletama ikalduse puhuks järgmise aasta külvivaru. Nii välditi nälgajäämist ja tagati jätkusuutlikkus ka halbadeks aegadeks.

Kellel leib ja piim ei tule põllult, vaid poest?

Valitsuse võimuses on lahenduste leidmine 2008. aasta otsetoetuste kiirendatud korras väljamaksmiseks ja tuleva aasta otsetoetuste säilitamiseks. Kindlasti tuleks luua põllumajanduskindlustusfond, kuhu saavad osapooltena kaasatud riik, põllumehed ja kindlustusseltsid.

Valitsus peaks mõtlema ka kokkulepetele finantsasutustega ja toorme- ning teenusepakkujatega andmaks vajadusel riigipoolne garantii ajatamaks laenud ja liisingud ning loomaks riigipoolne tagatissüsteem. Kaalumist väärib ka võimalus taaskäivitada teravilja interventsioonkokkuost, et tagada riiklike vajaduste täitmine.

Neid küsimusi eirates käitub valitsus nii nagu usuks, et leivavili ei kasva mitte põllul ja piima ei lüpsa lehm, vaid leib ja piim tuleb toidulauale poest.

[esiletõsted]

1. Koos USA finantssüsteemi kokkuvarisemisega eelmisel kuul lõppes maailmamajanduses üliliberaalne periood.

2. Meie esivanematel jätkus aastasadu tagasi oidu rohkem kui tänasel valitsusel. Igas vallas oli magasiait, kuhu põllupidajad olid kohustatud talletama ikalduse puhuks järgmise aasta külvivaru.

ARVO SARAPUU, Riigikogu liige, Keskerakond

Jaga |