Liina Tõnissoni avalik kiri erakonnakaaslastele

LIINA TÕNISSON,      31. märts 2004


Austatud erakonnakaaslased, mind sundis Teie poole pöörduma vajadus selgitada oma käitumist 25. märtsil, aga ka laiemalt, meie erakonnas viimasel ajal lahvatanud konfliktis.

Kõigepealt tahan rõhutada,
et Keskerakonna "mässajate" puhul pole tegemist inimestega, kes tahaksid erakonnast lahku lüüa, kuhugi üle minna või oma käitumisega poliitilist profiiti lõigata. Me oleme olnud selle erakonna edasiviijad, Keskerakonna programm on meie programm, mida me tahame jätkuvalt ellu viia. Me oleme uhked selle üle, et meie erakond on seisnud Eesti ühiskonnas nende väärtuste ja arusaamade eest, mis pole alati olnud mitte kõige populaarsemad, kuid mis on meie arvates õiged. Me ei kavatse siit erakonnast kuhugi minna.
Meid on süüdistatud,
et me tahaksime olla valitsuses, mitte opositsioonis. Loomulikult on valitsuses rohkem võimalusi oma programmi täitmisele kaasa aidata, aga me oleme nõus olema ka opositsioonis. Peamine küsimus on selles, kuidas me ise käitume - nii erakonnana, erakonnasisestes suhetes kui ka suhetes teiste erakondadega. Just selles on konflikti põhjus.
Me oleme veendunud,
et Keskerakond endises stiilis jätkata ei tohi ega saa. Ma olen Eesti poliitikas rohkem kui 15 aastat, neist kümme Keskerakonna liikmena. Nende aastate jooksul on meie erakonnast lahkunud hulgaliselt mõtlevaid, arukaid, teotahtelisi inimesi. Nad on lõpuks käega löönud, sest erakond on aasta-aastalt muutunud aina autokraatlikumaks. Valitseb üks "püha" seisukoht ja igasugune teisiti mõtlemine kuulutatakse mässuks ning surutakse maha, selle asemel et asjad selgeks rääkida ja ühiste jõupingutustega edasi minna. Enamus otsuseid erakonnas tehakse kusagil suletud uste taga ja nende elluviimiseks on lubatud igasugused kokkulepped, manöövrid, ka intriigid, kui vaja.

Eriti teravnes olukord
erakonnas Tartu kongressi ajal ja vahetult pärast seda. Kesk- ja Reformierakonna valitsuses osalenud keskerakondlastest ministrid tehti vähemalt nende endi silmis naerualusteks, kui meie parteileht alustas eurovastast kampaaniat ja heitis meile ette Euroopa Liiduga läbirääkimiste toetamist.
Samas oli valitsuse tegutsemise aluseks koalitsioonileping, mis nägi ette ELi läbirääkimiste lõpule viimist Eestile soodsatel tingimustel. Selle eesmärgi nimel olimegi valitsuses töötanud.
Kongressi järel jäeti probleemid vinduma
ja midagi selgeks ei räägitud. Viimane katse asju korda ajada ja konstruktiivselt edasi minna tehti parlamendifraktsiooni jaanuarikuisel seminaril. Püüdsime arutada, kuidas erakonna mainet tõsta ja leida teid oma ideede elluviimiseks. Analüüsisime, kuidas valitsusse jõuda, et realiseerida oma valimisplatvormi ja täita valijatele antud lubadused. Asi ebaõnnestus jällegi, sest erakonna juht ei näinud probleeme, selle asemel algas taas kord jaht teisitimõtlejatele läbi erakonna ajalehe, milles on tänaseks kadunud igasugune objektiivsus.

Minu jaoks sai lõplikuks
murdepunktiks perekondlike probleemide lahendamine läbi erakonna juhi abikaasa valimise fraktsiooni esimeheks. See on ametikoht, mis eeldab isiklikku autoriteeti, laia silmaringi, praktilist oskust töötada parlamendis ja muidugi eelkõige kõrget poliitilist kultuuri. Rääkimata sellest, millise mulje jätab endast rahvale erakond, kus esimehe abikaasa upitatakse fraktsiooni esimehe kohale.
Kuna oli karta,
et taolise operatsiooni realiseerimine osutub keerukaks, käivitati kombinatsioonide ahel, kus mõnd inimest veendi arvukate isiklike jutuajamiste käigus, teisele lubati mingeid hüvesid, kolmandat ähvardati edasise poliitilise karjääri võimalustest ilma jätta. Nii sündis kombinatsioon, kus meile kõigile kirjutati ette kindlad rollid: kes alandlik käsutäitja-hääletaja, kes tulevane asespiiker, kellele lubati Europarlamendi valimiste nimekirjas esikoht, kellele midagi muud. See kõik oli nähtav ja tajutav juba mitu nädalat enne fraktsiooni esimehe valimispäeva. Oodatavad valimistulemused said üsna selgeks siis, kui inimesed, kes veel mõni päev varem olid kritiseerinud valitsevat olukorda, hakkasid tasapisi oma seisukohtadest loobuma, kuni lõid silmad maha ja vaikisid. Nii valitigi fraktsiooni esimees täielikus vaikuses, ainult abikaasa tuli protseduuri edukat läbiviimist jälgima.
Kui kellelegi tundub,
et minu käitumine asespiikri valimistel ei olnud kohane heale poliitilisele tavale, siis küsin ma, kas see oli käitumine heade poliitiliste tavade alusel, kui tegelikult keelduti erakonnakaaslastega probleeme selgeks rääkimast ja selle asemel valiti inimeste ükshaaval ärapressimise tee ehk jõumeetod. Sellises olukorras allaandmine tähendab tegelikult käegalöömist lootusele, et Keskerakond on võimeline tegutsema mitte ühemehe-showna, vaid demokraatliku erakonnana. Võib-olla oskab keegi välja pakkuda teistsuguse tee. Mina oskasin teha seda, mida tegin s.t pakkusin asespiikri kandidaadiks välja Peeter Kreitzbergi.
Lõpetuseks tänan ma kõiki
neid inimesi, kes mulle helistasid, e-maili saatsid või isiklikul kohtumisel tänu avaldasid ja jõudu ning jaksu soovisid. Teie toetus aitab mul ka selle üle elada, kui mind tõesti erakonnast välja heidetakse. Isegi kui see nii juhtub, ei lahku ma Riigikogust ega lähe ka mingisse teise erakonda, sest pean keskerakondlikku maailmavaadet õigeks ja mulle sobivaks. Oma valimislubaduste täitmise nimel tuleb tööd teha ja ma teen seda.

P.S.
Palun Teid kõiki, kes Te esimese pahameele hoos olete lubanud kollektiivselt erakonnast välja astuda, kui mind välja heidetakse, seda siiski mitte teha. Jätkata tuleb igal juhul. Olen veendunud, et Keskerakond suudab demokratiseeruda ja tuleb kriisist välja.

Teie

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)