Võim vastandub valimatult vaimule

Seekord veedeti sisukas laupäevane õhtupoolik Tallinnas Raekoja platsis Hopneri majas. Kesklinna vanem Mihhail Korb tervitas kokkutulnuid „oma territooriumil" ja märkis alustuseks, et näiteks isegi kunagi väga vaimne Õpetajate Maja Hopneri naabruses kannab nüüd rohkem ärifunktsiooni ja seal peetakse isegi pulmi, kuigi vaja oleks rohkem kultuuriüritusi linnarahvale.

Tallinna Ülikooli teadur, endine kultuuriminister Raivo Palmaru rääkis kultuurist ja selle praegustest suundumustest üsna krõbedalt.

„Pommiauk," defineeris ta mõistet Eesti kultuuripoliitika. Tema oma teoreetilistest kõrgustest ei näegi, et oleks võimalikud mingid lahendused, sest „viimasel ajal on tunne, et meil polegi enam ühist arusaama, s.o baasarusaama sellest, mis asjad üldse on kultuur, poliitika või kultuuripoliitika".

Palmaru sõnul mõistetakse kultuuripoliitika all rohkem kunstilist tegevust, kuigi tegelikult on kultuuri tähendus laiem, hõlmates näiteks ka ettevõtlust ja majandust. „Kultuur on ühiskonna tähenduste süsteem," rõhutas ta. Iga laps satub sündides kohe sotsiaalsesse keskkonda, alates perekonnast ja suguvõsast kuni kodumaani välja, ning seda suhtlust ja sotsialiseerumist on vaja reguleerida, seda teeb aga poliitika, väitis Palmaru.

Kui valimistel poliitikud „liisivad" võimu, siis Eestis on võim ennast tänaseks „lukustanud". Jah, poliitika ei saa kunstile ette kirjutada, mida see tegema peab, aga on ka vastupidi - kunst ei saa ka poliitikuid sundida.

„See oli veel võimalik 25 aastat tagasi loomeliitude pleenumil, aga mitte enam," arutles Palmaru. Seda näitas ka hiljutine selle pleenumi sordiinialune mälestuskogunemine Riigikogu saalis.

Palmaru kinnitusel aga on Eesti-suguses väikeriigis kunsti eksistentsiks poliitikat vaja, sest turg ei suuda loomingut tagada. Selleks on vaja teatavat ümberjaotust ja norme, seadusi jm regulatsioone.

„Samas tuleb jälgida, et säiliks kunsti autonoomia," rõhutas Palmaru. "Igasse rünnakusse Kultuurkapitali vastu tuleb suhtuda äärmiselt tõsiselt, sest see on samavõrdne rünnakuga kultuuri vastu."

Palmaru väitis, et Eesti on kohutavalt tsentraliseeritud riik ja otsustamine ühest punktist ei ole normaalne. „Kultuuripoliitika peab arvestama mitte ainult elitaarsete nõudmistega, vaid olema palju demokraatlikum. Minu põhisõnum on - kultuur ei ole valitsuse jooksupoiss."

Keskerakonna aseesimees Enn Eesmaa rääkis pikemalt Riigikogu kultuurikomisjoni tööst, mis kahjuks tegeleb põhiliselt vaid haridusküsimustega. Ta meenutas ka nõukogude aega, kus rahvas koondus just kultuuri ümber, et rahvust säilitada ja inimeste hinge helgemaks muuta. (Kesknädal avaldab Eesmaa ettekande täieliku teksti järgmises, 8. mai numbris.)

Tallinna Ülikooli professor Rein Veidemann pidas vajalikuks alustada tuntud, kuid ununema kippuva tsitaadiga Paul-Eerik Rummolt, kui too oli veel poeet: „Me hoiame nõnda ühte / kui heitunud mesilaspere..."

Ta viitas sellele, et oleme väike maa ja väike ühiskond, „vaid kaks keskust, mis mujal maailmas on vaid üks linnaosa".

Veidemann rõhutas, et solidaarsus on olnud see, mis eestlasi on kaks korda ajaloos viinud vabanemiseni - riikliku, rahvusliku ja territoriaalse iseseisvuse loomiseni.

„Subsidiaarsus on hirmus sõna! Palju ilusam on läheduspõhimõte!" - tõi Veidemann kasutusele eestikeelse termini tihtikasutatava, kuid kaugeks jääva võõrsõna asemele.

Peame olema solidaarsed, meie otsused peavad olema lähedal tegijatele, ja me peame siduma oma vabaduse kokku vastutusega - see oli tema peamine sõnum.

Endine Nuku- ja Noorsooteatri direktor Meelis Pai, kes esines aprillikuus tihti meedias, tõi oma sõnumi ka Keskerakonna kultuurikokku:

„Tänast kultuuripoliitikat vaadates näib, et põhialusteks on kolm teesi: esiteks - tühja sest suurest etenduste ja publiku arvust, vaid hoopis: tee vähem tööd, siis on kõik korras; teiseks - tühja sest vaimsusest, peamine, et tehtu mahuks võimu tabeli vormi; ja kolmandaks - tühja sest riigimehelikust käitumisest!" resümeeris Pai teatripoliitika teravkohad.

„Vaadates viimase aja teatripilti, tõuseb esile tõsiasi, et võim on hakanud domineerima vaimu üle. Lausa niipalju, et võimu valimatu kasutamine on tekitamas võimukandjates karistamatuse tunnet. Näib, et võimu juures olevad inimesed on kaotanud reaalsustaju ning unustanud inimlikkuse ja väärikuse," kurjustas Pai, kelle ettekande kogutekst on avaldatud tänase Kesknädala kodulehel.

Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktor Andres Kollist andis lühiülevaate kogu riigi raamatukogude olukorrast. Ta nimetas, et Eestis on hetkel 1166 raamatukogu, kellele on ette nähtud 32 miljonit eurot (500 miljonit krooni), ja neis on kokku 3500 töötajat.

Ja näiteks kõigi Eesti ülikoolide raamatukogudele lubatakse tarvikute ostmiseks meil kulutada 3,83 miljonit eurot, samal ajal kui (võrdluseks!) ainuüksi Stanfordi ülikoolil (ja ka teistel võrreldavatel ülikoolidel) USA-s on see näitaja 20-22 miljonit USD.

Kollist tuletas meelde, et Eesti riik deklareerib, et meie prioriteet on infoühiskonna edendamine, s.t info peab olema tasuta kättesaadav. Ülikooliraamatukogud ongi avatud kogu ühiskonnale. Kuid Kollist tõi näite, et samas tuleb imetleda ka tšuktši rahvast, keda on kokku vaid 12 000 ja kelle maa on sama suur kui Prantsusmaa, kuid nemadki suudavad hoida oma keelt ja kultuuri!

„Progressiga sõdida ei ole tark tegu," hoiatas Kollist. „Meil peavad olema teed, koolid, ülikoolid, ajalugu, TV, raadio ja kirjutatud tekstid. Ning kui sind pole internetis, siis pole sind olemas. Me peame oma tekstid suutma digitaliseerida!"

Endine rahvastikuminister, nüüd Riigikogu liige Eldar Efendijev meenutas oma ministriajast, et rahvastikupoliitikas suudeti luua põhimõttelised printsiibid - dialoog vastandati senisele monoloogile, ning multikultuursus vastandati pildile „üks rahvus - üks kultuur". Samuti võeti suund nende printsiipide baasfinantseerimisele ja loodi alused integratsiooniks.

Teisest rahvusest inimestega suheldes tuleb kõigepealt saavutada usaldus, rõhutas Efendijev. Siis toetavad nemad ka eestlaste ettevõtmisi.

Valga kultuuri- ja huvialakeskuse direktor Ülle Juht võttis oma etteastes kokku kogu päeva, tänades kõiki esinejaid sisukuse ja uute ning heade mõtete eest, mida tema saab Valka kaasa viia ja oma töös kasutada. Lõpetuseks ta tsiteeris Ingrid Bergmani: „Mis on õnn? Tugev tervis ja nõrk mälu."

Näib, et vähemalt kultuuriinimesi mälunõrkus ei vaeva. See on sagedamini omane poliitikutele ja pahatihti ka valijatele.

URMI REINDE

/pildiallkirjad/

TOOMAS LOO: Sisuline diskussioon kultuurirahva ja kultuuriministri vahel puudub.

MEELIS PAI: Vaadates viimase aja teatripilti, tõuseb esile tõsiasi, et võim on hakanud domineerima vaimu üle. Lausa niipalju, et võimu valimatu kasutamine on tekitamas võimukandjates karistamatuse tunnet.

ÜLLE JUHT tsiteeris vahelduseks Ingrid Bergmani: "Mis on õnn? Tugev tervis ja nõrk mälu."

Jaga |