Eestlase ajalugu on üks suur müstika

JÜRI KADAK,      19. juuli 2006


2. osa

Kas tegemist on juhusega või seniuurimata seostega, et Jeruusalemma kuningriigi (1099.–1187. a.) eeskujul tahtis Flandria tsistertslaste kloostri munk Alna Balduin 1230. a. luua Ida-Baltikumis paavstlikku kirikuriiki Preisimaast Narva jõeni? Kas viimases asuvad ka seniavastamata „pühad kohad" ja kas äkki on Neitsi Maarjal tõepoolest selle Maarjamaaga midagi pistmist?

Saksa röövvallutajad või katoliku kirik?

Igatahes mitte saksa röövvallutajad, nagu on püüdnud väita nii tsaari- kui ka nõukogudeaegsed ajaloovõltsijad.
Rooma paavst Coelestinus III kuulutas 1193. a. paganlikele liivlastele ristisõja, et nad kristianiseerida ja nende asualad lülitada kirikuriigina loodava paavstliku maailmariigi ehk tolleaegse ühendatud Euroopa koosseisu.

Selleks loodud Mõõgavendade ordu oli eelkõige kinnine vaimulik ühing ehk vennaskond, kelle missioon seisnes roomakatoliku kiriku ideede levitamises paganlike liivlaste keskel ja nende ristiusku pööramises, mitte aga mahanottimises, nagu Eesti ajaloos on püütud väita.

Vägivald on ajaloos kuulunud kõigi ettevõtmiste juurde. Nii ka Skandinaavia ja Kesk-Euroopa rahvaste ristiusustamisel. Kuid nende kuningad, vastupidiselt meie vanematele, nägid selles uut ühiskondlikku üleeuroopalist trendi, ning mõttetu vastutuult sülitamise asemel võtsid koos oma rahvaga kristluse vastu. Neil tekkis rahvuslik aadel- ja vaimulikkond ning omad kaupmehegildid. Meie ülikud aga, nagu see ajaloos hiljemgi kombeks on olnud, jätsid oma rahva puujumalate juurde. Ime siis, et teisest tsivilisatsioonist pärit muistsete eestlaste eelkäijaid ei võetud teistega võrdselt, ning preestrid ja kaupmehed toodi mujalt, nagu 800 aastat hiljem kompartei juhtiv nomenklatuur. Lugejal tasuks võtta raamaturiiulilt ajalooraamat ja mõtiskleda selle üle, miks just meist, eestlastest sai selline orjarahvas, keda ei kohanud meist põhjas, lõunas, läänes ja idas.

Balti aadel tekkis eesti matsidest

Tänased ajaloouurijad on väitnud, et balti aadel- ja kaupmeeskonnas on suhteliselt suur annus muistsete eestlaste verd. On arvatud, et ristimisprotsessiga mugandus enamik eesti eliidist ja parimast genofondist ehk (Gustav Naani järgi) Esimesest Eestist saksakeelsesse keskkonda, et mitte meenutada oma alaväärtuslikku, matslikku päritolu. Teine Eesti oli see maarahvas, hilisem orjarahvas, kellelt ilmselt ei võetud maid, metsi ja kalastamiskohti ära niivõrd jõuga, kuivõrd ikka maamatsi hetkekasu nimel – müügi-, rendi- ja laenulepingutega, nagu Ameerika uusasunikud tegid kunagi indiaanlastega või nagu tehakse kinnisvaratehingutega tänases Eestis. Ühel päeval jäi eestlasel üle tõdeda, et oma maal on ta jäänud sulaseks. Kuid just see Teine Eesti, eraklik ja teatud kompleksidega maarahvas, oli eesti keele ja kultuuri alalhoidjaks järgnevatele põlvkondadele, kellele tänane Eesti Vabariik on ise sisuliselt vee peale tõmmanud.

Piiride joonistamise kunst ja tagajärjed

Mind on pikemat aega vaevanud küsimus, miks Harri Moora ja Hans Kruusi poolt 1936. a. toimetatud "Eesti ajaloo" I ossa on paigutatud kaart „Vana-Liivimaa orduaja lõpul" (99. joonis), kus on maha märgitud sisuliselt Eesti NSV ehk tänase Eesti Vabariigi välispiirid? Sellekohaselt oli lihtne eestlasteks tembeldada kõiki ugandlasi, sakalasi, saarlasi, virulasi jne, kes elasid hiljem Eestiks nimetatud territooriumil, kuid keeleliselt lähimaid liivlasi aga võõrasteks. Mis sest, et kõik meie naabrid nimetasid nii Kuramaad kui ka kogu territooriumi põhjapool Daugavat Liivimaaks. Samasuguste nõmedate virtuaalsete piiritõmbamistega ja kunagistele rahvastele nime andmisega tänapäeva keelepruugi järgi on muistsete ingerlaste maad saanud Novgorodi ja Pihkva venelaste maaks ning vürst Vjatshko, kes valitses tänapäeva Lätimaa keskel asunud Koknese vürstiriiki, venelaseks.

Tänapäeva eestlane on geneetiliselt samapalju muistne virolane või ugandlane kui tänapäeva venelane oli kunagine radiimitsh, vjaatitsh, krivitsh või Ilmeni sloveen. Kus jooksis rahvaste segunemise katlas piir lääne- ja idaslaavlaste ning ka balti hõimude vahel, selle määras pahatihti „suur juhus", mida on ära kasutanud suurvõimude loojad, aga mitte Gustav Naani dialektika ja selle järgijad. Igatahes tänapäeva vene uurijad on leidnud, et Pihkva ja Novgorodi maid ümberasustanud Ilmeni sloveenid olid ilmselt lähedasemad lääneslaavlastele, kes hiljem domineerisid Leedu suurvürstiriigis ja Poola kuningriigis, kui Moskva piirkonnast pärit moskoviitidele. Pihkvat läbiva Velikaja jõe ja Irboska ehk Izborski algupärased nimed olid varjaagide kohaselt Issijõgi ja Issiborg. Tartu häbimärgiks tunnistatud Meelise ja Vjatshko monument, mis on pandud sümboliseerima võitlust ordurüütlite vastu, kajastab baltlaste esmast sõjalist koostööd ja selle õige koht oleks Tartu Kaitsekolledzhi ees.
Järgneb



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)