„Müün ära oma ilusa kodu!"

Püüab ju igaüks teha kodu nii ilusaks ja mugavaks kui võimalik. Selleks võib kuluda aastaid ning oma kätega ehitatu on alati hingelähedane, ikka jääb meenutada, mida kunagi tehti. Ning ümberkaudu elavad tuttavad, kellega on lävitud aastaid. Hoov on kindlasti kaunistatud oma kätega tehtud lillepeenardega ja lastele on ehitatud mänguväljak.

Kuid äkki müüakse aastatega rajatu ära ja minnakse võõrsile õnne otsima... Niisama lihtsalt ei jäeta kodu, kui on olemas töökoht ning lastel palju mängusõpru ja koolikaaslasi. Aga kui pole tööd, siis pole ka midagi lauale panna, ent lapsed tahavad iga päev süüa. Ka rõivad kuluvad või jäävad neil väikeseks. Siis ongi tara peal silt, et müüakse ära ilus kodu.

ENSV-s oli kõigil tööd ja elamispind anti eluaegseks kasutamiseks. Inimesed hakkasid oma kodu kaunistama ja täiendama, sest võisid olla kindlad, et keegi neid sealt välja ei tõsta. Kuid ajad pöördusid ja riigivõim muutus. Nüüd polnud see kodu enam inimesele koduks, vaid võõras tuli ja tõstis inimese tema kodust välja. Nõukogude võim oli andnud inimesele kodu, kuid uus võim andis võimaluse inimene tema kodust välja ajada, sest üle-eelmise valitsuse ajal oli see kuulunud kellelegi, kes selle hülgas ja Läände põgenes. Siiajäänule anti tühjaksjäänud korter eluaegseks kasutamiseks. Nüüdne riigivõim seda ei tunnistanud ja kuulutas need nn sundüürnikud lindpriiks - nad pidid oma kätega kaunistatud ja remonditud kodu maha jätma, sest uus võim otsustas nii.

Ja jätabki inimene vabatahtlikult oma ilusa kodu ja siirdub võõrsile, et oma peret toita, sest tema riik ei hoolitse inimese eest ega taga talle töökohta. Inimene ei ole riigile vajalik, riigil pole patrioote vaja. Kas niimoodi me oma rahvuse ühtekuuluvust tagame? Ühed tõstetakse kodudest välja, teised pagevad ise ja müüvad oma kodu ära.

Kodud ja isamaa müüakse maha. Kes siia elama tuleb?

VÄINO PÄRNPUU, Tallinn

Jaga |