Rein Ruutsoo: Eesti eesmärgiks on kodanikuühiskond

JAANUS KARILAID,      14. november 2001


Tartu Ülikooli politoloogiaprofessor Rein Ruutsoo ja kesknoored pidasid maha väitluse, mis keskendus Eesti kodanikuühiskonna raskele kujunemisteele. On mitu põhjust, miks igatsetud kodanikuühiskond sedavõrd raskelt kätte tuleb, alustas professor. Kõigepealt tuli hakata ehitama oma riiki, ja alles teises järjekorras kodanikuühiskonda. Ilma mahukate ressurssideta ei arene kumbki.
Kodanikuühiskond oma olemuselt saab olla peamiselt konstruktiivne - sotsiaalset kapitali lisav, usaldust tekitav. Ka nn negatiivse informatsiooni kogumine probleemide kohta (tarbijakaitse, ametiühingud, naabrivalve jmt) ei ole suunatud kellegi vastu, vaid teenivad eelkõige ühiskondlikku koostööd.
Põhjused, miks kodanikuühiskond Eestis ei toimi, on suuresti kinni okupatsiooniajas. Kuid ka valitsused pole kaua mingit huvi üles näidanud.

Kodanikuühiskond ohustab eliiti

Juba mitu valitsust on üüratult hilinenud kodanikuühiskonna olulisuse mõistmise ja toetamisega. Praegu Riigikogus menetletav kodanikeühiskonna kontseptsioon on eelkõige kodanikualgatuse vili, kodanike endi huvide väljendamiseks ja kaitsmiseks. Eliit näeb taolises algatuses aga enamasti lihtsalt konkurenti ja takistust omavolitsevatele poliitikutele.
Kodanikuühiskond samastatakse teadlikult vaid nn kolmanda sektoriga, st teenuste müümisega, mitte kodanike võitlusega oma inim- ja poliitiliste õiguste, vähemuste õiguste eest jne (õigus sotsiaalsele kaitsele, puhtale keskkonnale, kaitsele ametnike omavoli, politsei vägivalla eest jmt).
Väga ohtlik on kolmanda sektori arendamise sildi all kaubastada tõelisi teenuseid (lastespordikoolid, ümberkoolitused, vanurihooldus jne). Seeläbi heidetakse kogu koorem riigilt inimeste kaela. Tulemuseks on ebavõrdsuse ja sotsiaalsete pingete järsk kasv, mis võib areneda uuteks tragöödiateks.

Muuta raha andmine läbipaistvaks

Tekkiv kodanikuühiskond vajab kaitset haldusriigi laastava korruptsiooni eest. Selleks tuleb teha läbipaistvaks rahaeralduste kriteeriumid kodanikeühingutele (nii kohaliku omavalitsuse kui keskvalitsuse tasandil). Korraldamata on kolmanda sektori litsentseerimine ja konkursside korraldamine ehk võimekuse testimine jm.
Munitsipaalvara kanditakse n-ö kolmandasse sektorisse väga ohtlikul viisil, ja juba on näha, et see annab risti vastupidise tulemuse. Vara antakse ühingutele läbipaistmatult. Tulemusena ligipääs teenusele väheneb, kvaliteet langeb, hind tõuseb - kolmas sektor ei tööta mitte kodaniku heaks, vaid peamiselt/ainult kasumi eesmärgil. Ruutsoo rõhutas siinkohal, et see on asi, mille eest ta on korduvalt hoiatanud, kuid nüüd räägitakse sellest ikka kui mingist "paratamatusest".

Meedia alandab kodanike eneseväärikust

Meediaväljaannete jõhker fraseoloogia meelevalduste ja kollektiivsete aktsioonide kirjeldamisel on madaldanud kodanike eneseväärikust, ühiskonna eneseusaldust, lõhkunud poliitilist kultuuri. Poliitikute valimatu sõimamine ja emotsioonidest ning teatud hoiakust tulenev materdamine, nende kodanike häbistamine ja märgistamine rumalateks ja saamatuteks, kes protestivad ja teisi lahendusi nõuavad. See kõik kitsendab demokraatiat ja lülitab osa rahvast teadlikult poliitikast välja, kinnistades hoiakuid, suurendades isoleeritust ja sellest tulenevat joomist, narkomaaniat, kuritegevust.
Meedia tihtipeale valib arvamusi. Maksumaksja rahadega ilmuv kultuurileht Sirp jätab oma poliitikalehekülgede kaastööliste valikul võimulehe mulje. Ruutsoo toob näiteks oma artikli, milles ta muuseas hoiatas, et presidendivalimiste eelne endise EKP liikmete kollektiivne avalik häbistamine on kontraproduktiivne ja konsolideerib neid. Artikkel jäi Sirbis avaldamata, kuid "karistus" ei jäänud tulemata. Teiseks käitub sealne peatoimetaja Mihkel Mutt kui tööriist, kes lihtsalt katab poliitilisi otsuseid.
Kodanikuühiskonda finantseeris enamasti Lääne kapital (nt Georg Soros), kuid enam mitte. Eesti poliitikud suutsid tõestada, et Eestil läheb ülihästi ja kodanikuühiskonna rahastamisega saame nüüd ise hakkama.
Eesti poliitikud ja ärimehed ei saa veel aru, et kodanikuühiskonna rahaline toetamine on investeering. Rahastades tarbijakaitset või keskkonnahoidu, arendab ärimees kodanikualgatuse ja kriitika toel tegelikult oma toodet, mida peab müüma ka muudel turgudel, kui tahab olla ettevõtja.
Ühiskonna sidusus ja solidaarsus on kasulik kõigile. Ka ettevõtja peab aru saama, et tal on vastutus.

Vastutustunne kui kodanikuühiskonna telg

Ruutsoo analüüsis kolmikliidu ja Reformierakonna ideoloogilisi aluseid, mis vägagi meenutavad möödunud totalitarismi jäänukeid -- kõik, mis on väljapool meie lahendusi ja visiooni, on väheväärtuslik ja vale. Reformierakonna esimees Siim Kallas on alati kuulunud mingi võimu lähedal oleva nomenklatuuri etteotsa ükskõik mis parteis. 1990. aastal tahtis ta vägisi teha EKP baasil sotsiaaldemokraatliku võimuparteid. Tänaseni puudub tal ettekujutus "kuidas inimesed tegelikult elavad ja mida vajavad", sellest on lõpuks arenenud küüniline suhtumine ka nüüd juba Eesti riigi ja rahva saatusse.
Ajalehtede juhtkirjanikud ei oska valida tooni sotsiaalsete probleemide käsitlemisel. Eesti Päevalehe artikkel, mis käsitles Eiki Nestori läbirääkimisi õdede tööseisaku üle, oli peakirjastatud "Õdede tööseisak õnnestus nurjata"! Minister ei pea midagi nurjama, tema ülesanne on olla partner. Meie ajakirjanduse sõnakasutus näitab lihtsalt, mis tasemel ja kus suunas nad mõtlevad.
Läbirääkimised ja konsensus ei sobinud totalitaarsele Nõukogude Liidule ega sobi praegusele Eesti Vabariigi Valitsusele. Valitsuse internetiportaal TOM (täna otsustan mina) on täiesti abitu. Portaal on ilma igasuguste tugistruktuurideta ja seega loodud vaid piksevardaks ja auru väljalaskmiseks, assotseerudes selgelt Jean Baudrillard'i raamatuga "Simulaakrumid ja simulaatsioon"
Nii et, inimesed! Võtke võim ja olge kodanikud!
Loe Ruutsoo esinemisest Keskerakonna Noortekogu leheküljelt

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)