Riik varastas pool pensionit

ALEKSANDER REBEN,      11. juuli 2001


Vanaduspensionäride, kellel oleks õigus nende endi poolt aastakümnetega loodud majandusrikkustest saada õiglasi dividende ehk inimväärset pensioni, sundkreeditori staatuse põlistamine seadusega on 20. sajandi üks suurimaid organiseeritud kuritegusid.

Vanurid peaks kiiresti rehabiliteerima ja neile määrama inimväärse elatusraha. Normaalne pension on vähemalt niisugune, mis ei oleks ostujõu poolest väiksem rubla ajal määratud pensionist.
Näiteks kui 1985. aastal, mil keskmine töötasu (KT) Eestis oli 215,1 rubla, pensionile siirdunud kodanik oli töötanud ühes ettevõttes 25 aastat ja omas 35 aastat üldtööstaazi, siis temal oli õigus saada pensioni 132 rubla kuus, ehk 132 : 215,1 x 100 = 61,36% KT-st.
2001. aastal on 35 aastase tööstaaþiga pensionäril õigus saada: 410 + 27,4 x 35 = 1369 krooni kuus, mis on 1369 : 5000 x 100 = 27,38% KT-st. (5000 krooni on 2000. aasta keskmine töötasu ja 410 krooni on nn baaspension. Ümardatult 27,4 on ühe staaziaasta hinne).
Tähendab, 2001. aastal on mainitud kodaniku elatusraha protsent (27,38%) üle kahe korra väiksem 1985. aastal määratud pensioni omast (61,36%). Kui võtta arvesse, et 1985. aasta ja 2000. aasta KT-d erinevad ostujõu poolest vähesel määral rublaaegse palga kasuks, on selge, et samalt kodanikult on üle poole pensioni röövitud.
Et saada 61,36% KT-st, oleks vaja omada: (5000 x 0,6136 - 410) : 27,4 = 97 aastat tööstaazi!
Kui võtta arvesse, et stagnaajal kulutati militarismile ca 60% riigieelarvest ja 2000. aastal kulutati kaitseväele ainult 6% eelarvest, siis tekib küsimus: kuidas seda paradoksi seletada? Härra Janno Reiljan mõtestas selle õigesti lahti - Eestis makstakse pensioni jääkprintsiibil, st niipalju, kui jääb üle täisväärtuslike inimeste vajadustest. Kuna neid täisväärtuslikke inimesi on enam kui tarvis ja nende vajadused pidevalt kasvavad, siis ülejäänute elamiseks midagi eriti üle ei jäägi.
Seega on rohkem kui 300 000 Eesti pensionäri tehtud vägivaldselt sundkreeditoriks, kelle arvel riiki üleval hoitakse ja kes ise seepärast poolnäljas istuvad ega suuda omale arstirohtu ja riideid osta. Kes sageli rahapuudusel oma kodu maha peavad jätma ja mingisse toauberikku kolima sunnitakse. Kas see pole siis inimsuse vastane kuritegu?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)