Riigil rahandus korras, veerand rahvast näljas

Kui heitsime pilgu rahandusminister Jürgen Ligi valimisreklaamile „Rahandus korras", küllap mõtles suur osa Eesti kodanikest: ja mis siis?! Inimestel on raske mõista, et ajal, kui majandus valitsuserakondade sõnul justnagu õitseb ning rahandusega olevat kõik korras, virelevad sajad tuhanded eestimaalased vaesuses.

Vaadakem reaalsusele näkku!

Niisiis, rahandusega on kõik korras. Kuid tagasihoidlike arvestuste kohaselt ca 145 000 üksielava pensionäri, 65 000 lapse ja nende vanemate, 79 500 miinimumpalgasaaja, invaliidsuspensionäride, töötutest rääkimata - seega kokku 350 000 inimese elu kulgeb Eesti riigis eksistentsipiiri lähedal.

Enamasti tuleb neil kiratseda valitsuse kehtestatud müstilisel toimetulekupiiril (76,6 eurot kuus üksielavale inimesele ning 61,36 eurot pere teisele ja igale järgnevale liikmele), mis on isegi väiksem minimaalseid füsioloogilisi vajadusi rahuldava toidukorvi maksumusest (85 eurot). See tähendab inimese võrdsustamist loomaga, kelle vajaduste piiriks on nälja kustutamine. Seega vähemalt neljandik Eesti rahvast ei saa rahuldada isegi oma elementaarseid vajadusi, muust kõnelemata. Sellist elu ei saa nimetada inimväärseks, kui üldse eluks.

Kuna Eesti on aastaid olnud Euroopa hinnatõusuliider, on reaalpalk samuti mitu aastat järjest langenud. Teade, et III kvartalis tõusis keskmine palk 930 euroni, poolt töötajaskonnast ei puuduta. Keskmine mediaanpalk 634 eurot (mis sisaldab ka lähivälismaal töölkäijate töötasu) näitab, et pärast maksude mahaarvamist teenib 50% alla 500 euro. Ehk - tuhanded töölkäijad elavad alandavas viletsuses, suutes vaevu tasuda üha tõusvate kommunaalkulude jm teenuste eest, hoides kokku söögi arvelt.

Meie pensionäride elatusraha (ca 300 eurot) on Euroopa Nõukogu sotsiaalkindlustuskoodeksi miinimumstandardist (800 eurot) vähemalt 2,5 korda väiksem, kuid ometi nimetas meie reformierakondlasest sotsiaalminister Taavi Rõivas pensionide 5-protsendist tõusu selle aasta 1. aprillist Eesti riigi suursaavutuseks, millega teised riigid hakkama ei saanud. Mis sest, et pensionide mitmeaastast külmutamist ja inflatsioonikoefitsienti arvestades reaalpension hoopis langes, sest pensionärid olid oma kerjusliku elatusraha tõusu sõna otseses mõttes ammuilma ette „ära söönud", muude kulutuste kasvust rääkimata.

Nüüd kõneleb valitsuskoalitsioon jälle enneolematult suurest, 5-protsendisest pensionitõusust ja palkade tõusust, kui inflatsioon on 3,9%. Kuna inflatsioon kahandab kõikide reaalset sissetulekut, tuleb pensionitõusust ja palkade tõusust kõneldes aluseks võtta inflatsioonikoefitsiendiga korrigeeritud baasmäär. See aga tähendab, et majandus- ja rahandusterminites kõneldes tõusevad sissetulekud reaalselt mitte 5,8%, vaid keskmiselt 2,3%. Seega - vähem kui midagi, aga parem kui mittemidagi.

Arst: retseptiga tuleks raha välja kirjutada

See, et lapsed vabas Eestis nälgivad, tundub pigem sõjauudisena. Tervise Arengu Instituudi uurimuse kohaselt läheb 16% lastest tühja kõhuga magama ning koolis pakutav lõuna on nende ainus soe toit. Toidupanga taanlasest juht Piet Boerefijn küsib meie TV ekraanil otsesõnu: „Mis maa see on, kus ema peab valima, kas osta lastele süüa või tasuda kommunaalkulude eest?" Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Kaire Aadamsoo aga väidab ajalehe veergudel: „Mõni laps, kes vastuvõtule satub, on lihtsalt näljas ... Kui mõnele patsiendile saaks retseptiga raha välja kirjutada, oleksid probleemid lahendatud."

Rahandus on korras ja õitseb, aga samal ajal seisab toiduabisabas 140 000 abivajajat ning nende arv on aasta-aastalt kasvanud. Kodukulude ja toidukaupade hinna tõusu arvestades võib kindel olla, et abivajajate tulv kasvab veelgi. Mõni aeg tagasi alustas Eestis tööd 11. toidupank.

Kui ajakirjanik Andrei Hvostov avaldas oma laialt tuntuks saanud artikli vanainimeste hoolduse teemal, summutas sotsiaalminister selle teatega, et lähiajal lahendatakse hoolekande küsimused Euroopast tuleva rahasüsti toel, tulevikus aga muidugimõista majanduskasvu abil. Paistab, et meil pole ainsatki sotsiaalset probleemi, mida prognoositavast majanduskasvust kõneldes lahendada ei saaks.

Seadusandjad ja statistikud on ajanud vaesuse piiritlemise niivõrd keeruliseks, et tavainimesel pole võimalik nendest isevärki terminitest üldse aru saada. Mis on suhteline vaesus, mis vaesusrisk, mis vaesuslõks, mis toiduvaesus, mis ilmajäetus jms? - kokku kümme erinevat, mõneeurose vahega vaesusmääratlust. Tuhanded ametnikud tegelevad kohalikes omavalitsustes jm ametiasutustes apteegikaaludel vaesuse erikriteeriumide väljaarvestamisega, selle asemel, et ühemõtteliselt öelda: vaesed on kõik need, kelle sissetulekud on allpool miinimumpalka. Paistab, et meie valitsuserakonnad ja Euroopa instantsid kõnelevad täiesti erinevat keelt. Kuna Euroopa Nõukogu sotsiaalkindlustuskoodeksiga kindlaks määratud miinimumpension on 800 eurot kuus ja seda loetakse inimväärseks eluks vajalikuks sissetulekuks, siis on selle järgi pool Eesti rahvast vaene. Oleks vast aeg mõista, et rahandus ja majandus on vahendid kõikidele Euroopa Liidu kodanikele elamisväärse elu kindlustamiseks, mitte eesmärk omaette.

Hoolitseme mitte oma rahva, vaid jõukamate eest

Meie pensionäride elatusraha on kreeklaste 1600-eurosest pensionist viis korda madalam ja meie töötajate palgad sama arv kordi, ometi tõttas Eesti Vabariik ennastsalgavalt läbi ESM-i endast jõukamaid abistama. Valitsusjuhi sõnul soovitakse seda teha taaskord.

Mõni kuu tagasi teavitas Vikerraadio meid Eurostati jahmatavast järeldusest: kõige rohkem kannatasid kärpemeetmete tõttu Eesti ja Kreeka leibkonnad. Huvitav, millise pseudoinfo põhjal säärase järelduseni jõuti? Kuna kreeklased tulid kärpemeetmete tõttu tänavatele meelt avaldama, eestimaalased aga mitte, tunduvad kreeklaste kannatused suuremad olevat. Järeldus saab õige olla vaid juhul, kui kannatustes peitubki eestlaste õnn.

Tõsi küll, ka meie õpetajad hakkasid streikima, arvates millegipärast, et nende palk peaks küündima vähemalt Kreeka lihttööliste alampalga tasemeni. Kuid õpetajate pahameel summutati mitmesuguste tulevikulubadustega üpris kiiresti. Ka pensionärid tulid maikuus Keskerakonna seenioridekogu korraldatud meeleavaldusele Patkuli trepi juurde, sooviga suunata avalikkuse ja valitsuse tähelepanu ebaõiglaselt madalatele pensionidele. Kahjuks oli tegemist vaid loosunglike üleskutsetega, millele midagi ei järgne. Ei saagi järgneda, kui anuda mõistmist neilt, kes sind ennast on korduvalt nimetanud „pommiks riigieelarve küljes", „kasutuks kontingendiks" või „ühiskonna taagaks", kellest pole mingit kasu.

Eakate rõõmustamiseks teatas sotsiaalminister Rõivas, et kõneks olevat olnud ka pensionide alandamine, kuid, tänu Reformierakonna erilisele hoolivusele pensionäridest, olevat lisaraha meile siiski leitud. Muidugi ei väsinud minister kordamast valitsuserakondade mantrat: pensionide tõstmise võtmeks on majandustõus ja veel kord majandustõus! Taas kutsutakse kodanikke õnnelikule matkale tulevikku - nagu nõukaajalgi sammuma kommunismi poole, mida rahvas ei jõudnudki ära oodata.

Tänavuse aasta alguses teatas Reformierakond uhkelt, et Eesti majanduskasvu prognoos on euroala keskmisest suurem. Reformierakonna lõbusat optimismi peaks ohjeldama tõsiasi, et selleaastase 3-protsendise majanduskasvu prognoosi tuli hiljem alandada 2 protsendile ning et OECD omalt poolt viis sisse olulisi kärpeid.

Samuti tuli Euroopast teade, et Eesti majandus näitas I kvartalis teiste riikidega võrreldes kehvi tulemusi, eelmise aasta sama perioodiga võrreldes langes majandus 1%, kusjuures kehvemad meist olid vaid kaks riiki. Tundub, nagu oleks võidukas jutt Eesti majanduse arengust muutunud omaette majandusharuks. Viimase inimarengu aruande järgi oleme oma majanduse arenguga jõudnud aga mitte Euroopasse, vaid Lõuna-Aafrikasse, kuhugi Botswana kanti.

Valitsejate sotsiaalne lühinägelikkus laastab riiki

Ühte „Foorumi" saatesse helistanutest väitis 67%, et nad pole eluga Eestis rahul, ning 70% teatas, et neil puudub siin lootus oma elukvaliteeti parandada. Peamiselt sel põhjusel ja muidugi ka inimvaenuliku õhkkonna tõttu on kodumaalt lahkunud erinevail andmeil 100-200 tuhat inimest, ning ühe hiljutise küsitluse andmeil kavatseb sedasama teha veel iga kaheksas töölkäija. Samal ajal kutsub Reformierakonna vapper eestkõneleja Valdo Randpere teleekraanil noori üles Eestist mujale tööotsinguile suunduma.

Kutsume lahkujate asemel Eestisse mujalt samaväärsed, et mitte öelda üliväärsed töötegijad - tulijatele kavatsetakse minejate asemel hakata maksma kahekordselt suuremat keskmist palka. Ei tea küll, kust siis see raha leitakse, kui senimaani pole palgatõusuks olnud mingeid vahendeid? Reformierakonna hämmastav sotsiaalne lühinägelikkus laastab riiki seestpoolt.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Eesti on Euroopas peale rahanduse korralikkuse tähelepanu pälvinud mitmeski muus edetabelis. Näiteks niiviisi:

* Eesti on mitmeid aastaid järjest Euroopa hinnatõusu liider;

* Eurostati andmeil on Eesti Euroopa kõige vaesemate riikide hulgas;

* USA „Maailma faktiraamatu" andmeil kuulub Eestile Euroopas esikoht väljarändajate arvu poolest;

* Eesti rahvastiku suhtarvu arvestades oleme eurotsooni esinumber oma 11 toidupangaga.

Lootustandev uudis on see, et Euroopa Komisjon kaebas mõni aeg tagasi Eesti riigi kohtusse. Kuigi põhjustest pole meile teada antud, võime üksnes oletada. Võimalik muidugi, et ajendiks sai tõsiasi, et meie valitsuserakonnad pole pidanud vajalikuks reageerida Euroopa Komisjoni korduvatele soovitustele pöörata suuremat tähelepanu siin valitsevale vaesusele, tööpuudusele ja väljarändele.

Rahandus on meil korras ja majandus justnagu õitseb, kuid samal ajal lahkuvad juba sajad tuhanded inimesed Eestist. Ei tea küll, miks? Oleme ju valitsuserakondade suu läbi kuulnud lõpmatuid kinnitusi, et Eesti on tervele Euroopale eeskujuks. Millega? Kuuldavasti eelarve tasakaaluga, kuid kindlasti mitte hinnaga, mida rahvas on pidanud selle eest maksma. Positiivsed tulevikulootused aitaksid inimestel taluda viletsast elust tingitud frustratsiooni, mis lootuste puudumisel muutub väljakannatamatuks. Aga veelkord - nagu „Foorumi" saatest kuulsime: 70% vastanutest leidis, et elu parandamiseks neil Eestis lootust pole.

Nii lahkuvadki kodumaalt järjest uued ja uued inimesed, olles heitnud viimase pilgu prügikastidel ilutsenud valitsuspartei valimisloosungile „Oleme uhked Eesti üle" koos oravapildi-aluse lubadusega „Parem Eesti sinule". Või oli see hoopiski mõne opositsioonierakonna nali?

Seda annab kodumaalt lahkujatel veel kaua isekeskis arutada.

ANNE TUURAND, majandusteadlane ja psühholoog

[esiletõsted]

Kas kannatustes peitubki eestlaste õnn?

Tundub, nagu oleks võidukas jutt Eesti majanduse arengust muutunud omaette majandusharuks.

[fotoallkiri]

Pildil: Lühim ja täpseim hinnang kogu olukorrale Eestis! Rahulolematust on palju igal tasemel, ja isegi need, kel läheb keskmisest paremini, ei või olla homse suhtes kindlad.

[Indrek Veiseriku fotol jäädvustatud Vabaduse väljakul treileril olev suur plakat kirjaga „HÄBI! Väärtustagem üksteist".)

Jaga |