Nädala juubilar MANIVALD MÜÜRIPEAL 80

Ajakirjanduse ümber tegutsejate tavaliigituse järgi on Manivald Müüripeal (MM) kirjasaatja, s.t toimetusele informatsiooni lähetav isik. Lähiminevikust mäletame, et igal lehetoimetusel lausa pidid olema töölis- ja maakirjasaatjateks tituleeritud toetajad - n.ö kirjutav aktiiv. Paljudel neist jäigi, leibaandvast ametist hoolimata, püsivalt külge vajadus kajastada elunähtusi ajakirjanduse huvides.

MM on üks nendest, keda on ikka kannustanud mure rahva käekäigu pärast. Tema kaastööst on aegade jooksul kasu saanud paljud toimetused - alates vallalehest kuni esinduslike üleriigiliste väljaanneteni. Kindlamast kindlam, et ka Kesknädala aastakäigud saanuks sisult ja mõjult kitsimad ja kõhnemad, kui poleks olnud võimalust ära trükkida kirjapanekuid, milles MM on jäädvustanud olnut või vaatab tulevikku.

MM esindab eestlaste seda põlvkonda, tänu kellele jäi ka keerukatel aegadel püsima ja pingutab edasi kesta eesti maaelu. Tublimad neist meestest ja naistest vääriksid pealtnäha argiste, kuid tähtsuselt mõnikord ajalooliste tegude eest nii aurahasid kui ka ausambaid. Kogu seda elu on MM aidanud põlistada, tõsise  kirjamehe kombel üles tähendades nii enda kui ka rahva eluavaldusi, andes neile oma hinnangu. Tema põhjalikke teatmematerjale talletatakse Eesti Rahva Muuseumis, Haapsalus Läänemaa muuseumis, Lihula muuseumis jm.

End on MM esitlenud nõnda: "Mina, Manivald Müüripeal (passis Manifalde), olen sündinud 19. juulil 1931 Haapsi külas Saulepi vallas (hilisem Varbla vald) Läänemaal. Sündisin emapoolse vanaema Toritamme talus oma pere esimese lapsena. Kui 1940. aastal oli võimuvahetus, olin 9-aastane. Varbla koolis sai käidud kolme riigivõimu ajal. Panen kõik kirja nii, nagu ma ajajärgud olen läbi elanud."

1933. a. hakkasid vanemad rajama nn uudismaatalu - riigilt renditi 8 ha metsaga kaetud raba ja 18 ha metsast nõmme; polnud ei jalatäitki põllumaad, ei ühtki hoonet. 1934. a. sügiseks võidi juba oma elamisse kolida - valmis sai rehetuba ja väike kamber, ka loomadele mõeldud rehealune oli kuidagimoodi katuse all. Et oldi metsa keskel, pandi talule nimeks Metsa.

Pärast Varbla Mittetäieliku Keskkooli lõpetamist sai talupoisist kaluriühistu liige, seejärel tuli süüa kolhoosi arveametniku ja raamatupidaja leiba. Aastad 1951-1954 möödusid sõjaväes - Kaukaasias lennuväljade ehitamise polgus ja ehituspataljonis Moskva all. Suur sundsoov keskharidus omandada pani kasutama tollaseid õppimisvõimalusi: 1961-1964 läbi tehtud Nõukogude-Partei Kool andis noorema agronoom-organisaatori kutse; järgnes tudeerimine EPA-s. Õpetatud agronoomi-ökonomisti diplomi sai MM kätte kuu enne 40. sünnipäeva. 1967. aastal algas töö Haapsalu rajooni "Esimese Mai" kolhoosi esimehena.

Kõige selle saatjaks on olnud MM enda sõnul elukestev õppimine kõikvõimalikel viisidel  (vt üksikasjalikumalt allpool) ja töö Eesti põllumajanduse ning maaelu heaks.

Kõik nähtu-kuuldu-õpitu pani mõtlema üha ühiskonnakriitilisemalt. Veelgi enam - MM püüdis teha nii, et selline suhtumine saaks omaseks teistelegi. Samast vaimust on kantud tema arvamusavaldused, mida iga huviline võib ka Kesknädala e-arhiivist üles leida. Ega vabameelsus jäänud "vääriliselt hindamata" - MM kui "Sõpruse" näidiskolhoosi esimehe asetäitja teaduse juurutamise alal enam ei kõlvanud ametisse parteivastaseks liigitatud suupruukimise  pärast.

Mõnigi kirjutis, milles MM püüdis avada tõest pilti Eesti elust, jäi kinni tsensuuriväravasse. Näiteks aastavahetusel 1979/80 Sirbi ja Vasara jaoks kirja pandud "Mõtisklusi külaelu lähiminevikust ja tänapäevast" ei näinud trükivalgust, kuigi peatoimetaja Vello Pohla, kes peagi ka ise ametist lahti sai, oli mitmel korral käinud avaldamisluba kauplemas.

Sädeinimene, s.t teiste sütitaja ja innustaja oli MM siis ja on ka praegu - niisugune on tema põhiolemus. Üks näide sellest ilmus neli aastat tagasi saarlaste päevalehes "Saarte Hääl" pealkirja all "Miks meie rahval puudub uhkus?". 75-aastane pensionär MM väitis: "Uhke oma riigi üle saab olla see rahvas, kes on ka peremees oma riigis. Meie ei ole enam peremehed omal maal, vaid oleme väliskapitali sulased oma isade maal. [---] Kui poole sajandi möödudes ilmnesid esimesed märgid taasiseseisvumise võimalusest, läks rahvas kohe kaasa. Kõik lootsid saada peremeheks omal maal. Õige varsti saime aga nii targaks, et mõista: see iseseisvus on formaalne. [---] See on veel õnnega koos, kes leiab kodumaal tööd kuigivõrd mõistliku palgaga. Kümned tuhanded eestlased on aga sunnitud müüma oma tööjõudu välismaal, tihti poole hinnaga. Oma tööjõudu välismaal müüvad eestlased jätavad sinna ka suurema osa oma tööga loodud lisaväärtusest. Raja taga kokkuhoidlikult elades õnnestub mingi summa koju perele tuua.  Küllalt suur osa sellest läheb tõenäoliselt majalaenu tagasimakseteks välismaa pangale. Ülejäägiga läheb pereema poodi, kus on sunnitud ostma suurelt jaolt välismaa kaupa. [---] Nii jääb eestlasest sulase tööga loodud lisaväärtus suures osa väliskapitali kätte ja kodumaise rahvusliku majanduse taastamist enam ei tulegi."

Üle 34 aasta kunagises ainuparteis olnud skeptik näeb tänaste erakondade põhipuudust selles, et "nende ridades on nii vähe tõsiusklikke parteisõdureid.  Miks kõik parteid maksavad ränka raha reklaamifirmadele, et populariseerida partei seisukohti ja lähemaid-kaugemaid eesmärke? Seda peavad tegema oma liikmed, aga mitte tellitud reklaamitegijad. [---] Poliitiline agitatsioon on midagi muud ja seda peab partei oma sisemiste jõududega tegema."

Ennastarendavalt elatud aastail talletatu väärib raamatutesse põlistamist. Äsja jõudiski müügile rohkem kui 200-leheküljeline "Rahuta rannamaa", milles autori suguvõsa taustal käsitletakse vähetuntud sündmusi Läänemaal aastail 1940-1949: rannakülade elu, Pilliotsa lahingut Kihnus, omakohtu pidamise ohvreid. Kultuurilooliselt väga väärtuslikeks hinnatakse peatükke Varbla koolist.

Oi kui põnevat materjali Eesti elu kohta on aga juba valmis mitme raamatu jagu!

Siinkohal tuletaks meelde: MM pole Eestis ainus omapäimõtleja. Kui rikas meie rahvas oleks, kui ka enamate eestimaiste tarkpeade vaimuvara kättesaadavaks tehtaks!

Kesknädala toimetus jääb oma juubilarkirjasaatjalt ootama üha uusi põnevaid kaastöid. Selleks soovime talle kõva tervist ja rohket jõudu!

TIIT MAKSIM

Jaga |