Kas vanad on noorte ees süüdi?

ANTS TAMME,      04. mai 2005


Valitsuskoalitsiooni vahetumisega kaasnenud mõnesugune täiendav pensionitõus, Videviku algatusel korraldatud pensionäride meeleavaldus oma õiguste kaitseks ning küllap muudki ühiskonnaelu nähtused on viimastel nädalatel toonud eakatega seotud teemad senisest sagedamini suurte päevalehtede veergudele. Sellest võiks ju heameelt tunda, aga paraku sisaldub neis kirjapanekuis ka mõndagi kummastavat või lausa muret põhjustavat.

Üks seesuguseid äraspidiseid mõtteid-tundeid tekitanud zhurnalistlikke ponnistusi oli minu meelest 23. aprilli SL Õhtulehes avaldatud Jüri Pino veidravõitu mõtteavaldus "Räme tegemata otsus".
Oma artiklis on Pinokene võtnud käsitleda eakate teemat seesugusest vaatevinklist, mis laseb mitmeski mõttes selgesti hoomata autori üleolevat, puhuti lausa ülbitsevat suhtumist ühiskonna vanemasse osasse. Et pensionäre on ilmselgesti liiga palju, nad ju riigile veskikivina koormaks. Ja et eakad on seeläbi nooremate ees justkui süüdi.
Poolilkumisi väljendab Pino lausa kahetsust selle üle, et laulva revolutsiooni järel ametisse saanud esimene Eesti valitsus ei taibanud järsult tõsta pensioniiga. Kui seda oleks tehtud, siis poleks Pino sõnutsi meil praegu vaja pead murda selle üle, kuidas maksta pensioni ligi 300 tuhandele vanaduspensionärile, vaid neid oleks märksa, märksa, märksa vähem …

Pinokesele ei paista korda minevat eelmise ühiskonnakorra taak ega saast, mis väljendub praeguste pensionäride viletsas tervises ning on põhjustanud siinsete pensionäride väga lühikese keskmise eluea. Näiteks meestel ei küünigi keskmine eluiga suurt üle pensioniea künnise. Meie keskmine pensionile jäämise iga on seega veel liigagi kõrge.

Laiemalt on teada, et nii keskmise eluea tõusu kui ka laste järjest väheneva arvu tõttu plaanivad pensioniiga vähehaaval tõsta kõik arenenud riigid. Ilmselt pole selle eest pääsu mõne aja pärast ka Eestil, kuid siinkirjutaja loodab: selleks ajaks on meie ühiskonna eetika tervikuna paranenud-arenenud sellevõrra, et siis enam ei nähta eakas põlvkonnas seesugust tülikat ja suisa ülearust koormat kogu ühiskonnale, nagu see on näiteks kumanud läbi Jüri Pino üleolevusest või madalast ärapanemiskihust ajendatud kirjutisest.
Või siis endise respupsist rahandusministri Taavi Veskimäe teeseldud ehmatusest, kui ta sai kuulda uue koalitsiooni sugugi mitte suurest pensionitõstmise plaanist: nüüd aetakse Eesti riik pensionäride lauspoputamisega suisa pankrotti!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)