Ema on elu allikas

Emadepäev on ilus ja üllas. Kuid tarvitsegu see vaid mööduda, kui naaseb hall argipäev. Tihtilugu näeme, et emad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Selline suhtumine ei iseloomusta küll kõiki inimesi, kuid siiski liiga paljusid. Käitume justkui variserlikult – ühel päeval kiidame taevani, siis unustame sootuks.

Ema on eluallikas. Ta tuleb meile meelde kui armas ja hea, kes meid oma kaisus hoidis, esimesi samme õpetas ja kogutud elutarkust jagas. Ema kangastub meile elu alusena, perekonna suunaja ja hoidjana.

Me ei räägi iga päev sellest, kuidas just pühendunud ja pühalikult koos püsiv perekond on meie riigi alussammas. Me ei otsi vastuseid küsimustele, miks meil nii tihti lahutatakse ja miks naised sageli ei taha sünnitada, olgugi et looduselt on nad selle sügava eesmärgi kaasa saanud. Miks naised siis loobuvad?

Sest meie riigi juhtimises on asjad korrast ära. Terved ja teotahtelised naised ei soovi enam lapsi saada ja perekonda luua. Normaalne pole suur hulk vallasemasid, kes peavad nahast välja pugema, et lapsed oma ainuvastutusel üles kasvatada. On ju naiste palgad nii väikesed, hinnad aga aina kasvavad. Ja üldse, kuidas ja miks meie ühiskonnas on nii palju üksikemasid?

Suur probleem on ka vägivald naiste kallal. Mida reaalset saab ette võtta vägivaldse mehe surve all kannatav naine? Kuhu on tal täna pöörduda või peitu minna? Peale näpuviibutuse riik midagi selliste meestega ei tee, ja naised on kaitsetud edasi.

Abiks oleksid sotsiaalkorterid, kuhu oleks võimalik paigutada nii meeste poolt hüljatud kui ka vägivalla all kannatavaid naisi ja lapsi. Riik saaks oma võimalusi kasutades luua lahendused, kuid seda ei ole tehtud varem ega tehta ka täna. Jällegi – miks? Valitsuste seisukohad on olnud, et igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saada. Ja mida nõrgem ühiskonnaliige sa oled, seda rohkem pead ise toime tulema.

Eesti mehed töötavad välisriikides, sest kodusel tööturul teenituga ei suudeta peret ära toita. Lapsed vajavad koolitamist ja huviringe, kuid kohalikust palgast ei jaksa ühtaegu tasuda elamispinna eest, hoida perekonda koos ning kasvatada lapsed üles. Nii ongi isad väikeste laste kõrvalt nädalaid välismaal. See aga võõrutab lapsed isadest ja välistab normaalse perekonna toimimise.

Me vajame riiki, kes hooliks oma peredest ja eriti lastest. Tõde on paraku see, et meie väikesele riigile ei lähe perepoliitika korda – nii palju on lahendamata otsi ja kusagilt ei ole näha soovi neid otsi kokku sõlmida ega ka lahendusi leida. Oleme ajaloolises mõttes kristlik ühiskond ja seetõttu on täielikult välistatud võimalus aktsepteerida seda, et riik on oma õige majanduspoliitika puudumisega võtnud nõuks lõhkuda pereväärtusi. Ja nagu sellest veel vähe oleks – peremudeli allakäigule on antud täiendavat hoogu riiklikul tasandil vastu võetud kooseluseadusega, mis kuidagi ei sobi väikerahvale. Kõik see kokku hävitab meie perekonna, ja takkapihta ka riigi.

Olen oma abikaasaga abielus 43 aastat. Meie pojad on abielus ja tütar kavatseb kindlasti abielluda. Kasulapsed on samuti seda joont jälginud. Kui meie ise eeskuju ei anna, kes siis veel?

Oleme abikaasaga üles kasvatanud kolm last ja kaks kasulast. Meil on neli lapselast. Me ei mõista ühiskonnas toimuvat ja näeme, kuidas ühiskond süsteemselt, igapäevaselt ja erinevate meetoditega õõnestab traditsioonilise perekonna vundamenti. Perekond on meie riigi ja rahva alussammas. Kui selle alussamba lõhume, siis oleme paratamatult hukule määratud.

Täna on paraku nii, et neid, kes tahavad traditsioonilist perekonda, ja hambad risti ning vastutuult seda teed ka lähevad, need saavad karistada riikliku hoolimatuse ja ühiskondlike suundumuste läbi. Ärme karista meie ühiskonna kooshoidjaid, vaid aitame neid!

KESKMÕTE: Hoolime emadest, oleme neile tänulikud ja armastame neid.

GLEERI PAUR, ema ja vanaema Tartumaalt 

Jaga |