Eesti kaitsepoliitika on mäda

ROMAN UBAKIVI,      05. detsember 2007


16. juunil 1939 pöördus sõjamarssal (sotamarsalkka) Carl Gustaf Emil Mannerheim Soome presidendi poole palvega vabastada end riigi kaitsenõukogu esimehe kohalt. Sellega ta avaldas äärmuslikku protesti Soome tolleaegse poliitilise eliidi ebaadekvaatse välis- ja kaitsepoliitika suhtes.

Sündmus äratas erakordset tähelepanu nii kodu- kui ka välismaal ning kutsus esile üldsuse tohutu toetuse Mannerheimile. Tuhanded erinevate elukutsete inimesed üle kogu Soome ohverdasid oma suvepuhkuse, et vabatahtliku tööga aidata rajada kaitseehitisi nn Mannerheimi liinile. Tehti ka rohkeid annetusi. Poliitikud olid rahva survel sunnitud ohvitserkonna visioonidega arvestama ja eraldasid raha sõjavarustuse muretsemiseks.

Mannerheimi ennastsalgava sammuta oleks Talvesõja-ime olnud võimatu.

Kas Eestil on oma Mannerheimi?

Enne Teist maailmasõda Eestis Mannerheimi tasemel sõjaväelasest riigimeest ei leidunud. Ent tänavu on analoogilise vägiteoga hakkama saanud kolonelleitnant Leo Kunnas. Tema võttis mundri seljast, et saada võimalus pöörduda avalikkuse poole.

Leo Kunnas protesteerib palgasõjaväele hiiliva ülemineku vastu, sest see jätaks Eesti territooriumi kaitseta; ja president T. H. Ilvese põhiseadusemuudatuse-ettepaneku vastu, mis võimaldaks poliitikutel õhukesest patriootlike ohvitseride kihist teerullina üle sõita.

Kunnase nägemusega ühtiv ning täna veel ametlikult kehtiv riigikaitsekontseptsioon põhineb Soome eeskujul – totaalkaitsel. See tähendab Eesti territooriumi kaitsmist süsteemselt üles ehitatud võitlusvõimeliste jõududega, mis nõuab üldist kaitseväekohustust ajateenistuse kujul ja suurt reservarmeed.

Näiteks Soome võib püssi alla kutsuda 600 000 väljaõpetatud meest. Võrdluseks: USA-l, kes praegu osaleb korraga kahes sõjas, on kavas suurendada maismaal võitlevate merejalaväelaste ja maaväe arvukust 750 000 meheni.

Klounaad polügoonide maa ümber

Mis üldisest kaitseväekohustusest Eesti poliitikud meile luiskavad, kui igal aastal läbib 12 000 kutsealusest ajateenistuse vaid 2500? Ning mis võitlusvõimelisest reservarmeest saab üldse juttu teha, kui sellele pole ühtegi suuremat õppust korraldatud?!

Kas kaitseminister Jaak Aaviksoo ja teiste prominentide pojad on läbi teinud ajateenistuse? Tänane nepotism (onupojapoliitika) lõhub ühiskonna kaitsetahet.

Eesti ei ole praegu võimeline isegi üht diviisi moodustama ja juhtima. Meie poliitikutest kaitseministrite töö taset iseloomustab seadusandlik klounaad harjutusväljakute ümber. Polügoonide küsimus oli hädavajalik ära lahendada juba Mart Laari esimese valitsuse ajal. Praegune heausksetelt talutaastajatelt maa väevõimuga ärakiskumine on sigadus.

Riigi kurss ja kaitsepoliitika on vastuolus

Skisofreeniline olukord kaitsepoliitikas tuleneb riigi skisofreenilisest kursist. Totaalkaitse vundamendiks on rahvuslik ideoloogia ja poliitika. Soomes nii ongi, ja kaitsepoliitikaga on põhjanaabreil põhimõtteliselt kõik korras.

Eestis seevastu on rahvusluse idee olemas vaid põhiseaduses ja poliitikute demagoogilistes kõnedes, seepärast meil ongi totaalkaitse reaalselt vaid paberil.

Oleme peaaegu kõik sama meelt, et tänini püsiva ideoloogilise ja poliitilise põhitrendi valis välja Mart Laari esimene valitsus. Valiti aga mitte rahvuslik, vaid ekstremistlik libertaanluse mudel. Viimase eesmärk pole Soome-taolise rahvusriigi loomine, vaid globaliseerumine rahvuste kaotamise teel. Mart Laar sisuliselt pettis rahvast oma isamaaliku hämaga.

Libertaanlus põhineb indiviidi piiritu vabaduse ja konkurentsi absolutiseeritud printsiibil. Nagu IRL-i üks juhtivaid poliitikuid Peeter Tulviste rõhutab, seisneb peaküsimus selles, et indiviid oleks tähtsam kui pere, rahvus ja Eesti riik.

Kes on rahvuslane?

Tavainimesel on meediamüras muidugi keeruline aru saada, kes poliitikuist end võõraste sulgedega ehib. Nii on Mart Laar end ise kuulutanud Suureks Rahvuslaseks ja enda vastaseid „Kremli käsilasteks".

Edgar Savisaar on omakorda väitnud, et tema on tegelikult suurem rahvuslane kui ta valjuhäälsed oponendid.

Tandem Juhan Parts––Andrus Ansip peab jälle rahvuslikuks kaitsepoliitikaks sõdurikujude öist ümberpaigutamist märulipolitsei aktsioonina (rahvusvahelise skandaali saatel). Olukorra teeb veelgi segasemaks Pronkssõduri upitamine Eesti kõige prominentsemaks ausambaks – pea-, kaitse- ja rahvastikuminister käisid üheskoos sellele austust avaldamas.

Rahvuslikkuse lakmuspaber on majanduspoliitika

Sogaseks aetud vees orienteerumiseks kasutagem lollikindlat testi – majanduspoliitikat. Kommunistide majanduspoliitika põhineb Karl Marxi, libertaanidel Milton Friedmani ja rahvuslastel Friedrich Listi ideedel.

Võrreldes Eesti Wabariigi ja taasiseseisvunud Eesti majanduspoliitikat, torkab põhimõtteline lahknevus teravalt silma. Erinevalt laarlastest-libertaanidest ei poolda rahvuslased raudtee ja elektrijaamade erastamist, ammugi mitte väliskapitalile.

Rahvuslased pooldavad valikulisi ja paindlikke kaitsetolle ega lubaks välisfirmadel kõlvatu konkurentsi abil põllumajandust laostada. Nad on selgelt vastu Mart Laari ühesugusele tulumaksule, sest see on keskklassile kõige kahjulikum. Rahvuslased on alati pooldanud astmelist tulumaksu, mis tasandab varanduslikku ebavõrdsust ja suurendab ühiskonna solidaarsust. Rahvuslased on emapalkade poolt, kuid otsustavalt vastu rikkamatele emadele riigi poolt suurema toetuse maksmisele.

Lõpetuseks, laarlaste propageeritav nõrk riik on rahvuslastele täiesti vastukarva. Rahvuslaste püüdluseks on tugev riik ja riigi sekkumine majandusse on nende meelest iseenesestmõistetav.

Millist Eestit ikkagi tahame?

Kaitsepoliitika tuleb vastavusse viia riigi kursiga. Kui jätkame antirahvuslikul laarluse kursil, siis on Jürgen Ligil põhimõtteliselt õigus, et Eestile sobivadki koloniaalsõdadeks mõeldud palgasõdurite jõugud, mis on meile ka jõukohased ning mis täidavad mingit „nishiülesannet" võõrastes armeedes. Libertaanses globaliseeritud maailmas on sõdureile ainsaks tegutsemismotiiviks raha.

Leo Kunnasel on õigus: palgasõdurite üksused pole võimelised ja alati mitte tahtelisedki Eestit kaitsma. Totaalkaitse esmaseks eelduseks on aga rahvusriik. Niisiis on Kunnase ülesanne Mannerheimiga võrreldes tohutult raskem – kõigepealt tuleks pöörata riigilaeva põhimõttelist kurssi.

Nagu Mannerheimgi, võidab Kunnas vaid siis, kui teda üksmeelselt toetavad meedia, intelligents ja rahvahulgad ning ajateenistusse lähevad eeskätt kõik vaimse, poliitilise ja majandusliku eliidi pojad.

[esiletõste]
Kas kaitseminister Jaak Aaviksoo jt prominentide pojad on läbi teinud ajateenistuse? Tänane nepotism (onupojapoliitika) lõhub ühiskonna kaitsetahet.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)