Kui õlu saapas vahutab...

MATI JAKSON,      27. juuni 2007


Palju on kõneldud õllekultuurist ja õllesõpradest ning nendestki lausjoojatest, kes kesvamärjukest aega ja kohta valimata sisse kallavad. Kuid õllejoomise ratsimine pakub mõndagi põnevat.

Kuiva seaduse lõppedes avati mitmel pool ridamisi õlleputkasid, kus ostjatele teatati: õlu on ainult kaasamüügiks... Kuna ühtaegu ka taara kallines, ei leidnud õllejanune sageli mingit õõnesnõud, kuhu jooki valada. Kui leiduski kohti, kus välitingimustes kohapeal märjukest rüübata tohtis, polnud jälle vajalikul hulgal õllekanne või olid nood hoopistükkis sakuskaks ära hammustatud.
Tookord tulimegi õllesõpradele vastu kannsaapa leiutamisega. Ehkki sedasorti lahendus tänapäeval suurt rakendust enam ei leiaks, on tal kindel koht vähemalt õllehuumori varasalves (aga miks mitte ka tarbekunstimuuseumis).

Seega: lisaks kindlale käepidemele olgu kannsaapal pestav õllekindel vooder, et asi igati hügieeniline oleks. Õlled joodud, võib saapa taas jalga tõmmata ning edasi vantsida – kui jalad ikka kannavad.

P.S. Sama edukalt võivad joogisaabast kasutada ka täiskarsklased, veejoodikud. Neile oleks see eriti mugav pikkadel matkadel.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)