Rõõmustame sakslaste võidu üle!

Kuid minu rõõm ei tulene sellest, et oleksin saksa jalgpalli austaja. Otse vastupidi. Olen alati pidanud sakslaste mängujoonist visuaalselt igavaks, mehaaniliseks ja kuidagi rõõmutuks. Sakslaste liigne kaitsemängule keskendumine muudab nende mängud paljudele vaatajatele väheatraktiivseks.

 Viimati kui sakslased 1990. aastal Itaalias maailmameistriks tulid (Lääne-Saksamaa koondisega), mängisid nad sensatsiooniliselt koledat ja jõhkrat jalgpalli argentiinlaste vastu. Ei enne ega pärast pole ma näinud ühtki meeskonda, kes nii näotut jalgpalli mängides oleks tulnud maailmameistriks. Lõpuks sakslased said oma tahmise, kui 85. minutil tõi Andreas Brehme neile 1:0 võidu kahtlasest situatsioonist saadud penaltist.

 Möönan, et töökatele ja järjekindlatele sakslastele on mängu lustlikkusest alati olnud olulisem efektiivsus. Ja tänu sellele neid nõnda suur edu jalgpalli suurturniiridel saatnud ongi.
Teise maailmasõja lõpust alates on sportmängude, eriti jalgpalli olulisus maailma rahvaste seas hüppeliselt kasvanud. Poliitikud on jalgpalli populaarsust sihilikult kultiveerinud, selleks et erinevad rahvad (eriti eurooplased) ei võtaks üksteiselt mõõtu mitte lahinguväljal, vaid spordiväljakul. Edaspidiste sõdade vältimiseks on sportmängude, eriti jalgpalli ülisuur populaarsus olnud väga olulisel kohal.

 Seetõttu ongi maailmale tähtis, et sakslased vähemalt iga 20 aasta tagant tuleksid jalgpallis maailmameistriteks. Jalgpalli kaudu sakslased elavad välja oma meeletut valitsemise ja võitjaks olemise vajadust, mis varasemalt ajaloos leidis väärastunud rakendust I ja II maailmasõjas. Tänu jalgpallile saavad sakslased ja teised rahvad oma patriootlikke ja natsionalistlikke tundeid vabalt välja elada. Jalgpall on maailma kõige rahvusvahelisem spordiala ja samas ka kõige enam natsionalistlike tunnetega seotud mäng. Sõdade kõrval on see väike kaotus, kui fännid pärast oma meeskonna kaotust vahel tänavatel märatsema kipuvad, kuna nende rahvuslikke tundeid solvati.

 Ja just selle kõige tõttu ma olen õnnelik, et sakslased maailmameistriks tulid, mis siis et argentiinlaste, inglaste või kasvõi Ghana jalgpall visuaalselt minule kui tugitooli jalgpallisõbrale pakkus sel MM-il palju enamat. Olen kindel, et uhke ja võidujanulise rahvana vajasid sakslased seda võitu rohkem kui argentiinlased.

  Ja nüüd veel pisut naistest. Juhtusin Delfi naistekast MM-i ajal lugema lugejakirja “Ahastuses naine: pange põlema see jalgpall — ma ei näe oma meest nüüd kuu aega!“ Osad naised võiksid siiski jalgpalli märksa laiemast tähendusest meeste tunnetele ja emotsioonidele aru saada, sest jalgpalli puhul on tegemist millegi palju enamaga kui lihtsalt sport. Jalgpalli nautimine on sotsiaalne nähtus, mille mõju laieneb tervele ühiskonnale.

 „Kogu võistlussport on minu meelest tohutu energeetilise ressursi raiskamine, vastu rohelisele mõtteviisile. Jooksevad edasi-tagasi ja kulutatud energia lendub lihtsalt atmosfääri. Aga väljakute valgustuseks ja hoolduseks on vaja elektrit. Teadlased võiksid projekteerida spordiväljakud, mis vähemalt osa elektrit tagasi toodaksid. Atleedid sibavad platsil, fännid karglevad ja väikesed andurid muudkui valgustavad,“ kirjutas näitleja Merle Jääger 12. juulil Eesti Päevalehes artiklis „Sport on tervisele kahjulik“.

Naised otsivad elus tundeid ja armastust, kuid jalgpalli suhtuvad osad neist kahjuks külmalt ja kalgilt, nähes selles vaid materiaalseid detaile.  Õnneks on Eestis üha enam ka neid naisi, kes oma mehele empaatiliselt lähenedes vaimustuvad nüüd juba ise jalgpallist. Seega tegi jalgpalli MM-turniir kindlasti palju head ka peresisestele suhetele.

AKNASSE: Maailmale on tähtis, et sakslased vähemalt iga 20 aasta tagant tuleksid jalgpallis maailmameistriteks.

Jaga |