Miks lepime ebavõrdsete valimistega?

Viimastel valimistel ei saanud oma kodanikutahet avaldada väga paljud vanad ja väetid - need, kes ei pääsenud ilma kõrvalise abita minema valimisjaoskonda ega saanud interneti teel hääletada. Kodushääletamise jaoks tuli esitada valimiskomisjonile vastav palvekiri. Kuidas aga pidi saama seda teha kauges külas elav vanainimene või invaliid? Paljudes kohtades post enam ei tööta, naabridki on samasugused põdurad ja liikumisvõimetud, sugulased ei-tea-kus ... Praegu on isegi niisugustel hädalistel siiski peaaegu kõigil olemas mingisugune telefon, aga valimiskasti koju tellida selle kaudu ei saa. Miks? Kas ehk seepärast, et niisugustelt valijatelt pole loota poolthääli neile juurikaile, kes on Eestis endale kindlustanud laheda elu? Vastaliselt mõtlevaid kodanikke pole sellele riigile tarvis! (Mis siis veel rääkida kodututest, kes on sootuks ilma jäetud valimistest osavõtu võimalusest.)

Kole on mõelda sellele, et meie rahvas vaguralt lepib niisuguse olukorraga. Kas tõesti on paljukirutud 700 aastat orjaaega ja sellele järgnenud saatusetormid eestlasi sedaviisi teinud lammasteks, kes kõigega nõus?! Hakka või uskumagi, et sajandite jooksul jäid rasketes oludes ellu ja andsid järglastele oma argusegeene edasi allaheitlikud ja leplikud, sest need, kes vastu hakkasid ja oma õiguste eest julgesid võidelda, said otsa. Seega: probleem polegi poliitiline, vaid hoopiski geneetiline!

MALLE KANN, Audru, Pärnumaa

Jaga |