Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Valimisprogrammidega Europarlamenti

REIN TOOMLA,      20. mai 2009

Siin tuleb juttu suurerakondade platvormidest, milles sõnastatud mõtete abil proovivad nad valijale selgitada, mida nende esindajad Europarlamendis tegema hakkavad. Loomulikult pööran tähelepanu ainult mõnele tahule ning paratamatult arvestan võimalusega, et erakondadele endile võib mingi teine aspekt hoopis tähtsam tunduda. Kuid kindlasti pole põhjust kahelda erakondade heas tahtes – kel lühemalt, kel pikemalt, kuid terviklik süsteem on olemas kõigil. Paljuski on nad sarnased, ka eesmärkides ja vahendites. Kriisist väljatulemine, samuti heaolu, turvalisus ja julgeolek, on kõigil tähtis. Selles loos olen endale eesmärgiks võtnud esile tuua erinevusi - sarnasused võivad ajada valija segadusse, kuid eristumine jääb meelde. Seda silmas pidades jagan Eesti parlamendierakonnad veidi lihtsustatult kolme gruppi.

 

Eesti-keskne strateegia

 Seda esindavad kaks kõige suuremat erakonda – Reformierakond ja Keskerakond. Kohati tundub, nagu oleksid nad valimisplatvormide koostamise aegu teineteisega vastastikku konsulteerinud, et siis risti vastupidine seisukoht oma programmi sisse kirjutada.

Mida konkreetsemalt soovitakse?

Reformierakonna kõige mõjuvamaks arusaamaks on nõue, et Eesti peab paljude oma saavutustega Euroopasse minema. Nii ei tohiks mingil juhul Eestis kehtestada astmelist tulumaksu ja üldse peaks makse alandama. Muidugi ollakse vastu võimalikele üle-euroopalistele maksudele, mis sarnaselt astmelise tulumaksuga võtavad täiendavalt raha Eesti inimese taskust. Otseselt seda välja ei öelda, et Reformierakonna saadikud lähevad Euroopasse makse alandama, kuid ridade vahelt kumab läbi eeskujuks olemine.

Uskumatult otsene viide Eesti sisepoliitikale – tegelikult isegi eelseisvatele kohalikele valimistele – on sõnastatud seoses Tallinna kultuuripealinnaks saamisega 2011. aastal. Reformierakond lubab teha kõik, et Tallinnast saaks kõigi aegade edukaim kultuuripealinn. Mis saaks selle vastu olla, kuid sellise soovi taga on kindel tahtmine hoopis võita  sügisesed kohalikud valimised Tallinnas.

Vast ehk kõige olulisem tegevusplaan Euroopa Liidu tasandil paistab olevat seotud põllumajandustoetustega. Ühelt poolt küll ollakse vastu Eesti põllumehe suhtes ebaausale konkurentsile, kuid teisalt arvatakse, et regionaalfondide raha tuleb juhtida haridusse, teadusesse ja infrastruktuuri.

Keskerakonna üldpoliitiline arusaam on vastupidine. Selle partei arvates tuleb Eesti muuta euroopalikuks, kusjuures siinkohal mõistetakse ennekõike euroopalike väärtuste tunnustamist. Miks seda seni pole tehtud? Vastus peitub praeguses võimuladvikus, kes on kaugel euroopalikest tavadest, ning samasseisneb ka valitsuskoalitsiooni otsustusvõimetuses. Seega vajab Eesti vahetust, mis tooks endaga kaasa euroopalikud ideed.

Konkreetsemalt paistab Keskerakonnale kõige olulisem olevat sotsiaalpoliitika, kuid selle aluseks saavad olla mitte meie endi arusaamad, vaid need, mis on kirjas Euroopa sotsiaalhartas. Erakond on kindel, et selle abiga saab reguleerida Eestis hetkel olemas olevaid töösuhteid, tööhõivet, tervishoiusüsteemi ja palju muudki.

Majanduspoliitilistes arusaamades on Keskerakonnal veendumus, et ultraliberaalse majandusmudeli asendamine euroopaliku sotsiaalse turumajanduse mudeliga peaks kaasa aitama Eesti lõhestumise lõppemisele. Ja siinkohal jõuab Keskerakond abinõuni, mida ta on propageerinud alates 1990. aastate keskpaigast –  astmelise tulumaksuni. Majanduskriisi silmas pidades on erakond välja pakkunud idee riigi jõulisemast sekkumisest majandusse.

Kuid puht poliitilistes probleemides ei ole Reformi- ja Keskerakonna erinevused kuigi suured. See annab alust arvata, et edu korral nende kahe erakonna esindajad istuvad jällegi kõrvuti samas Europarlamendi fraktsioonis.

 

Senise tegevuse strateegia         

Selle alla mahuvad Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE). Mõlemad tõdevad oma programmis kuidagi märkamatult, ühe lausega, et nad on praeguses koosseisus tugevalt esindatud. IRL rõhutab, et tema esindaja kuulub Euroopa Parlamendi mõjuvõimsaimasse saadikurühma. SDE on kirja pannud, et neil on Euroopa Parlamendis kõige rohkem saadikukohti ja SDE esindajad kuuluvad samuti ühte mõjukamasse fraktsiooni. Loomulikult kutsutakse valijaid üles neid kriteeriume mitte unustama. Muidugi on see nii, ja erakonnad käituksid rumalasti, kui nad seda ei rõhutaks.

Erinevalt kahest eelmisest erakonnast on IRL ja SDE Euroopa-kesksed. Nende programmid räägivad sellest, mida tuleks teha, et  tulemus oleks kasulik tervele Euroliidule. IRL-i eesmärk on tugev Euroopa, kusjuures selle tugevuse peamiseks kriteeriumiks on majanduslik edukus. SDE panustab enam nn pehmetele väärtustele – nende eesmärgiks võiks pidada inimesest lähtuva õiglase ja turvalise Euroopa kujundamist. Eestit mainib SDE platvorm möödaminnes, IRL-i oma mõnevõrra enam, kuid kaunis olulist tahku silmas pidades – IRL deklareerib, et ta suudab Euroopas kaitsta Eesti huve.

Kuid selle üldise sarnasuse kõrval jätkub ruumi ka vastandlikeks arvamusteks. IRL on veendumusel, et praegusest majanduskriisist on võimalik jagu saada avatud ja jätkusuutliku turumajanduse abil. Selline mudel oleks konkurentsivõimelisuse garantiiks ja aitaks vastu seista protektsionismile. Niimoodi arvates pole IRL-i järgi olulisteks muutusteks mingit erilist vajadust. Selliste seisukohtadega ligineb IRL Reformierakonnale.

SDE maalib tänasest, majanduskriisis vaevlevast Euroopast võrdlemisi sünge pildi. See kriis on näidanud, et liberaalne majanduspoliitika parempoolsete jõudude eestvedamisel on läbi kukkunud, ja surutisest väljatulemiseks vajab Euroopa uut suunda. Seda suunda määratletakse, ühelt poolt, sotsiaalse turumajanduse ja riigi osatähtsuse kasvuga majanduses ning, teiselt poolt, koostöös kodanikuühiskonnaga. SDE tahab muutusi ja tema retoorikas on need ümberkujundused sõnastatud radikaalsete väljenditega, kuid see, milline uuendatud Euroopa välja näeb, on jäänud veidi ähmaseks. Selliste arusaamadega võiks SDE olla üsna lähedal Keskerakonnale.

Nende kahe programmides on sarnasusi ka poliitikates, mitte ainult mõnes üldises põhimõttes. Nii on mõlemad veendunud, et tööpuudus terves Euroopas on see, mis hetkel tekitab suurimat  ebaõiglust. Ning ka lahenduskäik on neil ühesugune – elukestev õpe, pidev täiend- ja ümberõpe. Kuid vaevalt et sarnane arusaam praeguse aja kõige põletavamas probleemis annab alust sügavamaks lähenemiseks.

 

Uustulnukad         

Ka neid on kaks – Rahvaliit ja Rohelised. Uustulnukateks ristisin nad seetõttu, et eelmisel korral jäid mõlemad  ukse taha. Rahvaliit kui erakond; rohelised kui toonane üksikkandidaat ja praegune erakonna esinumber Marek Strandberg.

Rahvaliidu programmis paistab verivärskus kaunis selgelt välja. Kuna nende esindajat Europarlamendis pole siiani olnud, siis tundub, et nad alustavadki algusest. See algus on probleemiseade Euroliidust üldse. Näib, nagu oleks see jalgrattaleiutamine, sest  eks ole ju selle põhiprobleemi üle tuliselt vaieldud 6–7 aastat tagasi.

Kas Euroopa peaks olema seotud lõdvalt või jäigalt? Rahvaliit näeb Euroopat kui rahvusriikide liitu. Kindlasti ei ole see euroskeptitsism, kuigi tundub kõrvalekaldena praegu domineerivast poliitilise ühtlustamise suunast. Aga ikkagi on ta opositsioonilisus, mis ei peagi vaidlustama euroliidu vajalikkust üldse. Kuid Eesti rolli üle euroliidus tuleks kindlasti arutleda, eriti silmas pidades tulevikku, mil ühel hetkel tuleb Eestil võtta enda õlgadele selle ühenduse juhtimine. Rahvaliidu programm on kindlasti kõige mahukam. Ühelt poolt on see tunnistus läbimõeldusest, kuid tahtmine kõigi kohta kõike ütelda võib anda tunnistust ka liigsest killustumisest.

Roheliste esimene tulemine paistab silma selle poolest, et nad suuresti tuginevad kollektiivsele mõistusele – nende endi seisukohad on läbi põimitud Euroopa Rohelise Partei arvamustega. See ei ole erandlik – ka SDE valimisprogramm on vaadeldav ühe osana Euroopa sotsiaaldemokraatide programmist üldse. Kuid meie rohelised jätavad põhimõttelised asjad oma rahvusvahelisele organisatsioonile, kes on seadnud eesmärgiks vaat et uue Euroopa loomise. Selle võtmesõnadeks oleksid roheline majandus ja kliimamuutuste vältimine, millest kasvab välja terve rida ettevõtmisi rohelise tuleviku nimel.

Eesti rohelised oma programmiosas rõhutavad põhimõtteliselt samu probleeme, mis on kirjas nende põhiprogrammis. Teadlikuna paistab soov rääkida vähestest asjadest, kuid valijat võib hakata häirima terviklikkuse puudumine. Samuti tundub, et rohelise mõtteviisi kohaselt ei ole suurt vahet, kas tegemist on Europarlamendi või siseriiklike valimistega, – probleemid on selle arusaama kohaselt sarnased.

 

REIN TOOMLA, politoloog

 

Loe ka:

Rein Toomla, “Mitte nimi, vaid erakond! Küsimused Europarlamendi valimisseaduse ümber” (Kesknädal 25. märts 2009)

Rein Toomla, “Eurovalimised: ring ümber kandidaatide” (Kesknädal 15. aprill 2009)

 

[fotoallkiri] EMMEGA RIIGIKOGUS: Mailis Reps, Europarlamenti kandideeriv poliitik, koos oma viieaastase poja Richardiga Riigikogus. Reps juhtis töögruppi, kes valmistas ette Keskerakonna valimisplatvormi eurovalimisteks.

 

 



Viimati muudetud: 20.05.2009
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail