Aivar Riisalu: Ühiskonna põhiolemus on nõrgemaid aidata

Esimese hooga tekitasid Edgar Savisaare ja Jaan Õmbluse ideed kerge šoki. Mõningate kirjapandud ideedega mina oma sisemaailmast tulenevalt kohe kuidagi leppida ei saa. Võib-olla olen kohati vähe sotsiaalne?

Enne ideede avalikustamist pidanuks toimuma erakonnasisene arutelu. Samas on Edgar Savisaar poliitikas nii vana kala, et ilmselt ta teadis, mida ta tegi.

Kõigega neis ettepanekutes ma nõustuda ei saa. Näiteks teesidega munitsipaalkauplustest. See oleks selge minek vaba turumajanduse vastu. Kuid Taanis säärane odava leiva lett ju toimib? Maailmas on palju inimesi, kes vajavad seda.

Mulle ei meeldi, et keegi peab kogu aeg kedagi aitama, aga see on siiski ühiskonna põhiolemus.

On ilus ütlemine: parem pool muna kui tühi koor. Tallinna linnapea poolt oli see hea algatus. Nendest ideedest on kindlasti Eesti ühiskonnale kasu.

Meedias on palju kõneldud käimasolevast majanduskriisist. Eelarve maht on tegelikult kasvanud ja, nagu Kalle Muuli 13. juulil Raadio 2 saates „Olukorrast riigis“ väitis, kärbitakse hetkel eelarvest vaid „meie tuleviku-unistusi“.

Ka mina praegust olukorda veel ei nimetaks kriisiks, vaid pigem depressiooniks. Kergeks närvelduseks. Kindlasti kärbitakse eelarvest ka unistusi.

Kuidas mõjutavad tänased valitsuse eelarvekärped elu Eestis kolme aasta pärast? Kas inimesed saavad seda omal nahal tunda?

Seadusega kindlaks määratud kohustusi, nagu pensionide, palkade jne maksmine, tuleb valitsusel, hambad ristis, täita. Inimeste elu mõjutab valusalt see, kui vähendatakse politseile, haiglatele jm avalikke huve täitvatele asutustele eraldatavaid summasid ning kui riik peatab investeeringud infrastruktuuri arendusse. Kolme aasta pärast on autoteede, raudteede, sadamate arendamine ju veel kallim. Reservide ärasöömine käib samuti kähku. Ja küll see söömiseaeg ka saabub! Eesti riik läbimõeldult ei tohiks karta laenamist.

Mis põhjustel on Eesti majandusel seni hästi läinud?

Majandus on tsükliline. Kuni esimese kriisitsüklini 1990. aastate lõpus sahkerdati Eestis sotsialismiaja varadega. Saadi maid tagasi, erastati odavalt ettevõtteid. Ei olnud hullu midagi!

Pärast esimest kriisi sai selgeks, et on vaja midagi tegema hakata. 1990. aastate lõpuks oli tekkinud palju odavat raha, ja sellest hetkest kuni tänase seisakuni tegeldi siseriikliku kinnisvaraarendusega. Nüüd on ka see periood läbi! Aega, kus taksojuhid arendavad kinnisvara, enam kunagi ei tule! Seetõttu tänane majandussurutis kestab kauem.

Eestil on nüüd kaks valikut. Kui saame ettevõtted Eestis korralikult tootma panna, on hästi. Muidu ootab meid ees slummistunud Portugali variant, kus jääme turistidele viina kallama ja neile rahvariietes etnograafilisi etendusi andma.

Hindade kasvades hakkavad ju ka turistid eelistama Eestist odavamaid riike? Kas krooni devalveerimine aitaks meie riigi olukorda kuidagi parandada?

Devalveerimine tähendab kursi vabaks andmist. See muudab olukorra ju veelgi hullemaks – vaesed jäävad vaesemaks ja rikastel läheb veelgi paremini.

Aga kas siiski tuleks Eesti majanduse parandamiseks radikaalseid otsuseid vastu võtta?

Ei ole vaja mingeid radikaalseid otsuseid. Eesti riik oli, on ja jääb. Küsimus on: kas meil hakkab toimima normaalne majandusmudel? Me ei tohi vaid välja vedada ümarpalki, peame sellest mingi toote tegema. Välisministeerium peaks töötama kui Eesti majanduse tõeline müügimees.

Kiiret majanduskasvu läbi elavas Kasahstanis pole Eestil isegi oma saatkonda....

Võtame kasvõi Ukraina, kus elab 48 miljonit inimest. Mida me jookseme nõustama Gruusiat? Ukraina Eesti saatkonna juures töötab üks majandusatašee. Tema töökohustuste hulka on lisatud ka Moldova. (Irooniliselt.) Et järsku hakkab tal muidu igav...

Kas valitsuse tasandil on hakatud ettevõtjaid toodangu eksportimisel aktiivsemalt toetama?

Ettevõtjana välismaal olles ma küll ei tunneta oma riigi tuge. Mul ei ole täna põhjust astuda sisse ühtegi Eesti saatkonda. See olukord peaks muutuma.

Ettevõtlusorganisatsioonid on meil täna olemas. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman tõi Kuressaares toimunud Keskerakonna majanduskonverentsil välja, et Eestis on 175 ettevõtet, millel on üle 250 töötaja. Sellest umbes pooled on kaubanduskeskused ja pangad.

Meie ettevõtetel on raske minna iseseisvalt näiteks Ukraina turule. Nad vajavad oma riigi suuremat tuge kohapeal.

Ka Venemaad ei tohi karta. Selle riigiga on meil paraku täna suhted kehvad. Samas Vene turg on läbi ajaloo olnud Eesti põllumajanduse jaoks oluline.

President Toomas Hendrik Ilves on mitmeid kordi viidanud, et Eestile on Venemaa turg võrreldes Skandinaaviaga väheoluline.

Ilves teatas ka hiljuti, et preambula lisamine piirileppele oli vale. Otsustagu siis ära, mida ta tahab. Miks peab sigu Venemaale vedama läbi Läti, nagu üks minu tuttav on sunnitud tegema? See on ju ebanormaalne.

Kas Eesti peaks jätkama Iraagis ja Afganistanis?

Eesti kaitsepoliitikale pole täna midagi ette heita peale selle, et noorte hulgas tegeleme vähe isamaalise kasvatusega. Me ei tohi kunagi arutleda: kas sõda tuleb või mitte? Me peame arutlema: millal ta algab? Sõjad on olnud minevikus ja saavad olema ka tulevikus. Eestit on mõistlik kaitsta väljaspool tema piire. Siinkohal jään ka mitmete oma erakonnakaaslastega erinevale seisukohale.

Nende kahe sõja puhul on Eestile positiivne see, et tekib noorte meeste põlvkond, kes omavad head militaarset haridust ja väärtuslikke kogemusi. Tekib traditsioon.

See järjepidevus ei ole ju kuhugi kadunud. Kaitseliit baseerub täna 40–50-aastastel Nõukogude ohvitseri taustaga üksuseülematel. Samal ajal kasvavad noored pidevalt peale. Eesti ühiskond on siin jagunenud kaheks. Ühte kontingenti asjad absoluutselt ei huvita, teised on isamaaliselt meelestatud.

Kuidas siis suurendada isamaa kaitsmisest huvitatute kontingenti?

Koolis eelkõige. Riigikaitseõpetus peaks nii poistele kui ka tüdrukutele olema kohustuslik. Noortele tuleb õpetada algtõdesid. Näiteks läksid metsa ja eksisid ära. Kuidas toime tulla? Seda peaks just noorele õpetama. Kui me räägime riigikaitselistest oskustest, siis oskus liikuda kompassiga metsas on ka üks osa sellest.

IT-riigina on Eesti kõik lootused pannud tehnika peale. Kaasaegne tehnika suudab meid igast olukorrast välja aidata, kas pole nii?

Kuritegelik on noored jätta ilma põhioskustest, kuidas kasvõi näiteks tulla kriisiolukordades toime. Me toodame täna inimesi, kes on keskmisest rohkem haavatavad. Me oleme ära kaotanud sideme maaga. Seda tunnet on inimestes vaja uuesti kasvatada.

1940. aastal ei teinud Eesti enda kaitsmiseks midagi. Soome andis pool Karjalat ära, aga nad võitlesid nagu mehed. Tõestasid Nõukogude Venemaale, et Soome ei ole läbijalutamiskoht. See on meil kõik tegemata töö.

Me toodame täna siidikäppasid. (Irooniliselt.) Ja siis peavad minusugused vanurid selle peale mõtlema. Ah ükskõik – mul raha on, ma kolin ära Madeirale...

Aga kuhu jääb kodanikutunne?

Ma olen siin kodanik olnud juba küll. Eks ma lähe nüüd vaikselt surma ootama sinna, kus meditsiin on kättesaadav.

Kas selline mõtteviis Eestis on levinud ?

Enamus noori nii just mõtleb! Riigikaitsest rääkides ei pea arutama, kas meile on palgaarmeed vaja või mitte. Me peame jõudma algtõdedeni, et puu pealt oskaks inimene välja lugeda, kus asub Põhi, kus Lääs. (Humoorikalt.) Siis teavad vähemalt, kuhupoole põgeneda...  Olen neis küsimustes emotsionaalne....

Kas pead oma astumist poliitikasse õigeks sammuks?

Ma ei oleks arvanud, et poliitika on nii raske. Nii palju kui on inimesi, on erinevaid arvamusi. Poliitikat tehakse, et meeldida võimalikult laiadele inimmassidele, kuid tihti kiputakse ära unustama karm reaalsus. Kuna ma teen neil kahel asjal vahet, siis hakkavad need minu sees vahel teineteisele vastu töötama.

Miks rahvas on riigikogulaste vastu üha kriitilisemaks muutunud?

Täna rahvaga kohtudes tuleb riigikogulase palgateema kohe jutuks. No mina ei ole endale seda palka määranud! Mind kritiseeritakse selle eest, et olen siia inimeste tahte kohaselt sattunud.

Kes kritiseerib: rahvas või meedia?

Rahvas, kes on meedia poolt mõjutatud.

Kas on siis karta Riigikogu ja rahva vahelise kriisi süvenemist? See on ju ohtlik demokraatiale, kui need kaks poolt teineteist ei mõista.

Nad ei saagi teineteist mõista. Kellele on kasulik, et Riigikogu maine on täna nii alla kistud? (Irooniliselt.) Võib-olla peaksime Riigikogu laiali saatma ja Andrus Ansipi Eestile ainuvalitsejaks panema?

Meenuvad paralleelid esimesest Eesti Vabariigist...

Me olemegi täna natuke vaikivas ajastus. Üks arvamus pääseb esile, ja teist ei ole olemas. Täna on situatsioon paljuski nagu 1934. aastal.

Kas riigijuhtimises tehtud valesammud on ikka johtunud vaid ühest persoonist?

Senine kurss on küll teatud mõttes ühe inimese taga olnud.

Miks Eesti ühiskond näib olevat nõnda persoonikeskne?

Meil on parteid, kus on persoonikeskne poliitika. Maailmavaatelised parteid ja maailmavaateline poliitika on Eestis veel lapsekingades. Parteid, kus persoonikesksus kaob, marginaliseeruvad kohe. Parim näide on Rahvaliit. Pärast Villu Reiljani taandumist parteijuhi kohalt ei suuda see erakond enam rahvast millegagi köita.

Miks astusid Keskerakonda?

Mulle meeldib tsentrism. Eesti on pisike ja meile kontrastid ei sobi. Tugeva keskklassi osakaal peaks ühiskonnas olema võimalikult suur. Minu unistuste täitumiseni on veel pikk maa käia, sest Keskerakond esindab täna pigem väeteid. Ometi on see parim partei, kuhu ma saan kuuluda.

Keskerakond on täna olukorras, kus suur osa ärimeestest oleksid nõus tema seisukohti toetama, kuna erakond ei ole kaotanud realismitunnet. Keskerakond on läbilõige ühiskonnast.

INDREK VEISERIK

Jaga |