Täiuslikkusest saabunu

JÜRI RAUDSEPP,      22. detsember 2004


Jumal lubas Moosesele, et äratab tema rahva keskelt ühe prohveti, kes on Jumala sarnane, keda rahvas peab kuulama. Veel ütles Jumal, et ta äratab neile prohveti, kes on Moosese sarnane ja kelle suhu ta paneb oma jumalikud sõnad. Kes teda ei kuula, sellelt lubas Jumal ise aru nõuda. Seega pidi see prohvet sarnanema nii täiuslikule Jumalale kui ka täiuslikule inimesele, nagu seda oli Mooses. Säärane võis olla üksnes täiuslikkusest saabunu. Kes ta oli?
Kui Jeesus küsis oma jüngritelt, kelle nad arvavad tema olevat, tunnistas Peetrus ta Kristuseks, elava Jumala pojaks. Sedasama rõõmusõnumit Õnnistegija sünnist, kes on Issand Kristus, oli kuulutanud Jeesuse sündimise ööl ka ingel karjastele väljal. Pangem tähele, juttu on Õnnistegija, mitte Õnnelikuks tegija sünnist, niisiis temast, kes teeb õndsaks, mitte aga õnnelikuks.

Kellele on inimesed lootnud ja keda oodanud ja kellele nad ikka veel loodavad ja keda ootavad, kas või valimiste aegu? Ikka kedagi, kes lubab midagi lisada nende tühjavõitu õnnekarikasse. Hea, kui lubabki – õnne, ebamäärast ja tabamatut. Jeesus ei lubanud mitte ühtki inimest õnnelikuks teha, sest ta oli sedavõrd tark, et teadis õnne määramatust. Seepärast ei esine Uues Testamendis sõna „õnn" mitte ainsatki korda. Jeesus ei saanud lubada seda, mida pole – õnne nimelt. Kui ta seda oleks lubanud, oleks ta ennast arvanud petiste kilda.
Tema, kes ta oli Jumala täiuslikkusest saabunu, pidi lubama midagi, mis pärines Jumala täiuslikkusest. Selleks oli õndsus, jõuluöö väärtuslikem kink inimlastele, kes selle toojat, Jeesust vastu võttes said meelevalla saada Jumala lasteks.
Ja mis see õndsus siis on? Piibel defineerib seda ühe Taaveti laulu varal nõnda:
Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud!
Õnnis on inimene, kellele Jumal pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust!"
Suurim patt ja üleastumine on usu kaotus armulikku Jumalasse ja tema ainusündinud Pojasse, meie Õnnistegijasse, Jeesusesse Kristusesse.

Ühe uskliku ema uskmatu poeg võeti ajateenistusse ja saadeti dessantväeossa. Enne poja ärasaatmist ulatas ema talle oma käega kirjutatud palve. Poiss õmbles selle oma sõduripluusi vasema õla alla. Jõudis kätte esimene langevarjuhüpe lennukist. Oli aeg avada langevari. Ta tõmbas langevarju rõngast, kuid – langevari ei avanenud. Ta tõmbas tagavaralangevarju rõngast, kuid seegi ei avanenud. Seevastu hakkas maapind lähenema aina kasvava kiirusega. Viimases hädas meenus talle ema kaasaantud palve. Ta suutis parema käega puudutada palve kohta vasemal õlal ja hüüda appi Jumalat. Ka suutis ta anda tõotuse pääsemise korral end pühendada Jumala teenimisele. Ja järsku kuulis ta mingit mühinat – seda tekitas avanenud langevari. Läbi Jumala ime pääsenuna astus ta vaimulikku seminari ja temast sai preester, peale selle ka munk. Jumal ei aita üksnes omasid, ta aitab ka uskmatut, kui ta pöördub.

Jeesus ütles, et ta on maailma valgus. Temast sai jõuluööl maailma sündinud ebatavaline valgus. Keegi ingerlane jutustas mulle aastate eest pärast matusetalitust peielauas, kuidas ta pärast sõda tulnud mööda pimedat maanteed Kehra poole koju, kuid eksinud teelt kõrvale ja sattunud kottpimedasse metsa. Ei kuud ega tähti, ei mingit valgusallikat. Ainult pilkane pimedus ümberringi ja oma perele hangitud toidukompsud. Uskliku naisena hakanud ta paluma Jumalat ja appi hüüdma Jeesust. Ja siis, nii uskumatuna, kui see talle ka tundunud, läinud järsku ta ümber valgeks. Valgus püsinud seni, kuni ta leidis kätte õige tee.
Niisuguseid lugusid on kümneid ja kümneid. Kas need on määratud kergeusklikele? Ei, need on määratud nendele, kes usuvad oma Õnnistegijasse ja tema pakutud õndsusesse, kuid ka nendele, kes temasse hakkavad uskuma. Kergeusklikele on määratud need lood, mis toidavad nende igatsust ja lootust õnne järele.

Populaarses „Uusaja kultuuriloos" kirjutab Egon Friedell: „Ühtki meest, kes on maailmaajalugu teinud, ei ole säästetud sellest, et neid on aeg-ajalt nimetatud seiklejateks, šarlatanideks, isegi kurjategijateks: mõeldagu Muhamedile, Lutherile, Cromwellile, Julius Caesarile, Napoleonile, Friedrich Suurele ja sadadele teistele. Ainult üheainukese kohta pole seda söandatud ealeski väita, kuid temas me just sellepärast ei näegi inimest, vaid Jumala poega."


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (37)