Eesti vaesub iga päevaga

OLEV LAANJÄRV,      14. veebruar 2007


Eesti maksebilansi jooksevkonto on aastaid olnud pidevas defitsiidis. Raha lahkumine riigist ennustab negatiivset majandustulevikku, kuid meie jätkame endas pettekujutluse hoidmist rikkast ja edukast riigist ning õigustatult suurest tarbimisest.

Me elame võlgu ja peame ühel päeval lõpetama kas rangete majandusmeetmetega või täieliku maksejõuetusega. Samas puudub meil horisondil positiivne majandusstsenaarium ning me ei tegelegi selle loomisega.

Saamaks aru tegelikult meie majanduses sündivast on hea võtta võrdluseks kodumajapidamise mudel. Vaatleme näiteks perekonda, kus kahe inimese sissetulekuks on palk. Netosissetulek kalendrikuus on 16 000 krooni. Peres on kaks autot, mille liisingud ja ülalpidamiskulud kuus kokku on 7 500 krooni. Majalaenu maksed ja kindlustus teeb väljaminekuks 6500 krooni kuus. Igakuiselt tuleb veel lisada: söögile 3000 krooni, meelelahutuseks ja vaba aja sisustuseks 5000 krooni, laste koolitamiseks 4000 krooni, suvemaja hoolduseks 2500 krooni, muudeks kulutusteks 1500 krooni. Kokku teeb see väljaminekuid 30 000 krooni kuus.

Kas tegemist on rikka ja eduka perega? Loomulikult, sest need inimesed saavad endale palju lubada. Naabrid ja rohked tuttavad kadestavad neid ning otsivad võimalusi omagi tarbimisi samaväärselt suurendada. Kiire majanduskasvu tingimustes on ju kodanikel õigus ennast heaoluriigi tarbijana tunda. Samas on selle eduka pere sissetulek vaid 16 000 krooni. Arvestades väljakujunenud kulutuste taset, tuleb 14 000 krooni igakuiselt juurde laenata. Laenamisega senimaani probleeme pole olnud, kuna kinnisvarahindade kasv on andnud selleks rohkelt võimalusi ja suur majanduskasv piisavalt moraalset õigustust.
Teiselt poolt seda perekonda vaadates on selge, et kui sissetulekutes ei juhtu mingit olulist pööret paremuse poole, siis selline elamine pole jätkusuutlik. Varem või hiljem tuleb kas kulutused kokku tõmmata või ennast pankrotistunuks kuulutada. Kuna sellise perekonna kulutused ületavad sissetulekuid, siis tegelikult vaesub see pere iga päevaga – sõltumata suurest tarbimisest, majanduskasvust või sellest, mida naabrid neist arvavad.

Ülaltoodud näide on mõnevõrra lihtsustatud ja võib olla pisut ülevõimendatud, kuid tegelikult kirjeldab see olukorda Eesti majanduses. 2006. a. oktoobris oli Eesti maksebilansi jooksevkonto defitsiit hinnanguliselt 2,1 miljardit krooni. Lihtsustatult käsitledes on tegemist selle rahaga, mida me Eesti majanduse jaoks kaotasime – raha läks riigist välja. Üks kuu ei pruugi veel palju öelda, kuid kui vaadata jooksevkonto ajalugu näiteks alates 2003. aasta algusest, siis pole olnud mitte ühtegi kuud, kus oleksime plussis olnud.

Aega 2003. aasta algusest kuni tänaseni võib just pidada selleks perioodiks, kui on aset leidnud meie paljukiidetav majandusime. Tõusnud on palgad, kinnisvarahinnad, SKP, tööhõive, elatustase, tarbimine ja palju muud näiliselt positiivset. Samas tegelikult oleme olukorras, kus vaesume iga päevaga, sest päev-päevalt läheb raha riigist välja rohkem, kui sisse tuleb.

Mille arvelt me Eestis seda majandusilu endale lubada oleme saanud? Eesti koguvälisvõlg on 2003. a. alguse 70 miljardilt kroonilt tänaseks kasvanud 182 miljardi kroonini; netovälisvõlg on sama perioodiga suurenenud 13 miljardilt kroonilt 48 miljardi kroonini. Üle jõu saab elada ja kasvada ainult laenu võttes, ning see ongi Eesti näilise edukuse põhjuseks.

Eesti majandus on nagu ülaltoodud fiktiivne perekond. Suutsime nii endale kui ka paljudele teistele luua pettekujutluse, et oleme majanduslikult edukad ja saame endale palju lubada. Tegelikult aga muutume iga päevaga vaesemaks ja satume üha suurematesse võlgadesse. Mis saab edasi? Kas plaanime oma elustandardis järeleandmisi teha või on meil silmapiiril midagi, mis aitaks meile reaalseid sissetulekuid luua – s.t maksebilansi jooksevkonto jäädavalt plussi viia? Kust hakkab meie majandusse tekkima netokapitali ehk piisaval määral ekspordisuutlikku tootmist ja teenuseid?

Me räägime palju teadmistel põhinevast ekspordisuutlikust majandusest, kuid ise seda väga täpselt ette ei kujuta.

Võimalikuks alternatiiviks, olgugi et mitte meeldivaks, on majanduskrahh, pankrotilaine, sissetulekute vähenemine, krooni devalveerimine.

Riik on nii rikas, kui rikkad on seal elavad inimesed. Praegu tundub, et iga päevaga muutuvad vaesemaks nii Eestis elavad inimesed kui ka Eesti tervikuna.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)