Ei liha ega kala

Üritades meeldida kõigile, on Narva sotside juht saavutanud uue taseme. Rääkides kohalikus televisioonis oma perekonnanime vahetamisest – vene omast eestipäraseks (ei hakka nimesid täpsustama, sest võivad tekkida probleemid Andmekaitseinspektsiooniga!), põhjendas ta seda sellega, et võttis endale vanaisa perekonnanime austusest oma vanaisa vastu, kes metsavennana tapeti NKVD-laste poolt 1949. aastal. Kahetsusväärne sündmus, aga väga paljud inimesed kaotasid oma lähedasi nii Nõukogude kui ka Saksa annektsiooni/okupatsiooni tõttu.

Kuid sama inimest, Narva sotside juhti, võis näha Narvas 9. mai pidustustel, kus ta koos erakonnakaaslastega asetas lilli hukkunud punaväelaste mälestusmärgi jalamile. Lisaks kõigele kandis ta protsessiooni käigus rinnus nn Georgi linti, mis on kujunenud omalaadseks Suure Isamaasõja mälestuse austusmärgiks.

Mis austusest või põhimõtetest saab rääkida, kui olla nii kahepalgeline?! Austada avalikult oma vanaisa mälestust, kes hukkus Nõukogude sõdurite käe läbi, ja samal ajal austada vanaisa hukanud sõdureid – see ületab igasugused moraalipiirid! Nõukogude sõdurid ju Saksa langenutele pärgi ei vii. Ja Hitleri armee ellujäänud sõdurid ei kiirusta ka Nõukogude poolel langenuid austama. Mõlemale poolele üritavad avalikult meeldida ainult põhimõttelagedad poliitikud.

Ammu oleks pidanud Eestis olema üks riiklik ausammas – kõigile sõjas langenutele. Aga nüüd on pealinnas valmimas järjekordne rist ühe poole kiituseks ja teise ähvardamiseks...

Kesknädala lugeja Narvast (nimi toimetusel teada)

[fotoallkiri] Kui paljud mälestustseremooniates osalejad teevad seda siiralt, kogu hingest ja südamest, või teevad seda ainult kombetäiteks?

Jaga |