Edgar Savisaar: praegu on kõige tähtsam minna valima

Kn,      28. veebruar 2007


Mis mulje jättis Teile Ilvese aastapäevakõne?

Väga tugev ja oluline oli presidendi üleskutse minna valima. Ühinen täielikult tema paatosega. Vabade kodanike osavõtt valimistest on demokraatia tagatis.

Panin ka tähele, et kui president soojendas hoolikalt üles juba meedias maha käinud skandaalikesi, a la õlivabrik, maadevahetus, parkimiskorraldus jne, siis täielikult vaikides läks ta mööda Eesti Raudtee endiste omanikelt annetuse – või oli see siiski pistis? – küsimise loost. Täieliku pettumuse valmistas aga see, kuidas Vaba Euroopa julgeolekuanalüütiku taustaga Ilves suutis oma kõnes mitte mainida Eesti luurekogukonda purevat usalduskriisi. Olen nõus Kalle Muuliga, kelle meelest on praeguse luureskandaali puhul tegu Eesti kõigi aegade ohtlikema ametivõimu kuritarvitusega. Olen kindel, et Lennart Meri poleks sellest vaikides möödunud.

Mida arvate paraadi ärajäämisest esimest korda taasiseseisvumisajal?

Kahju oli. Mulle meenus laulupeorongkäik, mis tiheda vihma tõttu taheti ära jätta. Olin sellal Tallinna linnapea ning marssisin kogu meie rahvaga ikkagi Vabaduse väljakult Lauluväljakule. See oli ülev tunne.

Ma saan aga riigikaitse tippjuhtkonnast ka aru. Kui majas on selline pahandus, nagu neil praegu on, siis kaob igasugune tahtmine paraadi pidada. Loodan, et luureskandaali ei õnnestu kalevi alla panna ja uus valitsus toob pärast valimisi need asjad päevavalgele.

Kas pärast parempoolsete kokkupõrget presidendiga on Pronkssõduri teema päevakorrast kadunud?

IRL ja Reformierakond on poliitikas justkui kohad vahetanud. Varem oli Reform kosmopoliitne, nüüd on nad muutunud aga marurahvuslasteks. Pronkssõdurist on saanud nende haige koht. Nad lootsid palju selle teema ülespumpamisest, aga pigem kaotasid nii usaldusväärsuses üldiselt kui ka konkreetsete valijate mõttes.

Olen kuulnud, et Reformierakonna raudvara Jürgen Ligi püüab 1. märtsil sõjahaudade komisjonist kätte saada otsust Tõnismäe monumendi teisaldamise kohta, et sellega veel kolm päeva enne valimisi võidukalt lehvitada. Muidugi on see meeleheitlik samm, ja võita pole sellega võimalik, aga segadust saab tekitada küll.

Ligi käitub talle sobivatest ametnikest moodustatud sõjahauakomisjoniga nagu see oleks osa tema parteikontorist. Ametnikud peaks olema küll väga naiivsed, kui nad lasevad viimaseid päevi ametis oleval ministril endale pähe istuda ja hakkavad tema survel tegema poliitilisi otsuseid.

Reformierakonnal pole õnnestunud inimesi veenda, nagu oleks Tõnismäe monumendi olemasolu nende parlamendivalimiste põhiküsimus.

Mis on nende valimiste põhiküsimus?

Inimesed pole kuigi kergesti manipuleeritavad ja saavad aru, et põhiküsimuseks on palgad ja pensionid, kvaliteetne tervishoid ning kõigile kättesaadav ja hea haridus.
Kolmveerand aastat tagasi, kui Keskerakond neist asjust aktiivselt rääkima hakkas, kehitasid paljud poliitikud vaid õlgu. Täna tunnistavad kõik, et need ongi valija jaoks peaküsimuseks. Seda näitab kõige paremini erakondade reklaamikampaania, kus isegi – nii uskumatult kui see ka kõlab – Reformierakond kutsub maksma kõigile paremat palka ja tõstma pensioni.

Tavalised inimesed räägivad, et kampaania on tunduvalt rahulikum kui varasematel valimistel.

Ärge ära sõnuge! Veel on aega, ja mõnes toimetuses võib-olla just küpsetatakse seda „viimast pirukat", millega inimesi veel enne valimisi segadusse ajada.

Sisulisi arutelusid on tõesti rohkem kui mõnel varasemal aastal. Meie läksime kaasa TV3 debatis Isamaa ja Res Publica Liiduga justnimelt sellepärast, et seal oli võimalik keskenduda nendele küsimustele, mis on Eesti tuleviku seisukohast tähtsad. Selleks ei pidanud mingit sõud tegema.

Loodan, et selline sisukas ja suhteliselt rahulik kampaania julgustab inimesi valimispäeval poliitikas osalema. Inimesed oskavad hinnata seda, kui poliitika pole ainult ärapanemise kunst. Rahval on seekord kergem mõista, et valimispäeval koju jäämine toob neile ainult kahju.

Olete viimased pool aastat rabelnud valimiskampaaniat teha. Kas riigivalitsemine pole sel ajal unarusse jäänud?
Sel talvel oleme liikunud pärituules. Jänes tulebki kübarast välja! Võtame kasvõi möödunud nädala. Riigikogu toetas kaht Keskerakonna esitatud seaduseelnõu – haiglate kapitalikulude katmise ja haigekassa ülelaekumiste kasutamise kohta –, millega tervishoidu lisandub haigete ravimiseks sadu miljoneid kroone.

Valitsuses võeti samal nädalal vastu otsus Koidula piiripunkti kiirendatud ehitamise kohta, millega Kagu-Eestile peaks tekkima uus võimas arenguvedur.

Tallinna volikogus algatati eelnõu pensionäridele makstavate toetuste suurendamiseks 700 kroonilt 1000 kroonile.
Äripäevas avaldati mullused palgatasemenäitajad – palgad on Eestis eelmise aastaga tõusnud ligi 20 protsenti. Hoolimata reformierakondlaste ja IRL-i ning nende mõju alla olevate tööandjaühenduste vastuseisust tuleb tunnistada, et palgareform on käivitunud. Mis tahes uue valitsuse ülesandeks on seda arengut jätkata.

Kas Reformierakonnaga on tulevases koalitsioonis kokku lepitud, nagu väidab Mart Laar?

Kellegagi ei ole kokku lepitud. Enne kui pole selge, kellele ja kui palju jagub valijate toetust, polegi mõtet mingeid koalitsioone kokku panna. Õige koomiline oleks selline kokkulepe, kui pärast selgub, et teine pool ei suutnudki 5-protsendist künnist ületada.
Reformierakonnaga käivad meil suured vaidlused. Me pole rahul nende positsioonidega palkade ja pensionide osas ega tervishoius. Meie ei arva, et arsti juurde saamine peaks olema jõukate privileeg.

Muidugi on meil olnud asjalik valitsus koostöös Reformierakonna ja Rahvaliiduga. Kuid tuletan meelde, et samasugune valitsus oli meil aastail 2002–2003 Siim Kallasega. Ning ka siis peeti enesestmõistetavaks, et pärast valimisi tuleb jälle ühine valitsus. Kallas aga tegi talle omasel viisil kannapöörde ja heitis ühte Res Publicaga.

Miks te arvate, et Ansip pole oma partei auesimehelt samasuguseid trikke õppinud? Me saame loota ainult oma valija peale, kes loodetavasti mõistab, et tema häälest sõltub Eesti kurss.
Praegu on veel vara mõelda mis tahes koalitsioonidele – esimesena räägib rahvas ja alles pärast seda poliitikud.

Kas valimised on ausad?

Valimised peavad olema ausad. Iga inimese hääl peab minema arvesse. Mul on heameel, et teist korda valimistel kasutavat arvuti teel hääletamist on kontrollima tulnud rahvusvaheline OSCE missioon. On ju selge, et e-valimistel on pettuste ja manipulatsioonide võimalused tunduvalt avaramad kui traditsioonilistes valimisjaoskondades.

Mida Te teete 5. märtsil?

See on esmaspäev. Eks ma pean alustama tavapärase juhtkonnakoosolekuga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis, et uue nädala plaanid paika panna. Kõik järgnev sõltub juba valimistulemustest. Kui meie toetajad on oma kohuse täitnud, siis on ka meil võimalus täita neile antud lubadused. Plaanid selleks on valmis ja venitama nende täideviimisega me ei hakka. Oleme ärategijad ning meie töö tulemusi ei pea valijad ootama 15 aastat.


[esiletõsted]
Inimesed saavad aru, et põhiküsimuseks on palgad ja pensionid, kvaliteetne tervishoid ning kõigile kättesaadav ja hea haridus. Seda näitab kõige paremini erakondade reklaamikampaania, kus isegi – nii uskumatult kui see ka kõlab – Reformierakond kutsub maksma kõigile paremat palka ja tõstma pensioni.

Praegu on veel vara mõelda mis tahes koalitsioonidele – esimesena räägib rahvas, ja alles pärast seda poliitikud.

Ma saan aga riigikaitse tippjuhtkonnast ka aru. Kui majas on selline pahandus, nagu neil praegu on, siis kaob igasugune tahtmine paraadi pidada. Loodan, et luureskandaali ei õnnestu kalevi alla panna ja uus valitsus toob pärast valimisi need asjad päevavalgele.

Viimati muudetud: 28.02.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (22)