Järelkajasid eelmisele veebi-Kesknädalale

11. aprill 2007


Juhtkiri: Mis kasu on usust?

Teine Eestlane Kui mõelda väitele, et mida religioossem on riik, seda halvemini käituvad tema inimesed oma eraelus, hakkad kaalutlema: miks ainult eraelus? Kas ametiasjades ja teenistusülesannete täitmisel ei või see samuti kajastuda? Seepärast tasuks meelde tuletada sedagi, et religioossus võib väljenduda ka usuhulluseni küündivas isikukultuses või sageli riiklikult suunatud vaenulikkuses teiseusuliste („väärusuliste") vastu.

tõeleid Usk teeb inimesed tigedateks fanaatikuteks, kuid usk teeb inimesed ka andestavateks samariitlasteks. Kuid kindlasti on usk tugevam, kui ükski riik, rääkimata erakonnast. Usku ei suutnud murda ei Stalin ega Mao. Usk seab inimesed kõrgemale maistest diktaatoritest.

From Canada Religioon on palju kaalukam inimkonna vaimne valdkond, kui seda suudab käsitleda leheneeger-kolumnist. Kanadas ma näen igal sammul paljude uskude kirikuid. Samuti kogen väga-väga head sotsiaalsüsteemi. Multikultuurilises riigis näen ka seda iseärasust, et kui siia tulevad rahvusgrupid, kes omal vanal maal on verivaenlased, siis siin on nad sõbralikult üksteise kõrval. Ma arvan, et selles on ka religioonide mõju.


Nädala nupp: Laidoner ei juhatand väge ja Päts polnd president

Mart Arold Huvitav, kellena Baskin Kingisseppa kujutaks? Mart Kivastiku isa Karl Kivastik on mulle rääkinud oma raskest sõjateest Punaarmees, kust ta deserteerus ja seejärel kinni püüti. Küllap nii see oligi. Aga Issaku mälestusteraamatus sõidab seesama Karl Punaväe Eestisse saabumisel Võrust Tartusse ja toob oma isa sporditarvete poest sportimisvahendeid. Nii sai juba sõja ajal sportida ja Punaväe Tartusse jõudes leida oma koht nõukogude aparaadis. Mehel vedas hullupööra, sest reeglina lasti desertöörid maha. Olekski nagu kõik, mida öelda tahtsin. Miks ma nüüd mälestusi heietama hakkasin, isegi ei tea.


Vello Helk: Märtsi muljeid

Täpsustuseks Vello Helk ei olnud mingi paadipõgenik, vaid sõdur, kes taandus koos väeosaga Saksamaale. Sealt läks Taani, õppis ajalugu ja temast sai väljapaistev ajaloolane (üksvahe oli koguni Taani riigiarhivaar). Lääne arhiivides (sealhulgas Vatikanis) on ta teinud Põhjamaade ja Eesti ajaloo uurimisel seda, mida okupeeritud Eestis polnuks lihtsalt võimalik teha. Erialaste uurimuste kõrval on ta tänuväärsel viisil selgitanud taanlastele meie rahva saatust. Vello Helgi nimi ei ole Taani haritlaste seas sugugi tundmatu. [---] Lugege Vello Helgi mälestusi ajakirjast "Tuna", raamatut "Jesuiidid Tartus" jm. Kesknädala ees müts maha selle artikli avaldamise eest! Ja Vello Helgile Birkerödis tervist ning jõudu!


Herbert Vainu: Lahendagem keerukas Pronkssõduri probleem!

arhitekt Monumenti on juba kaks korda ümber kujundatud: 1) tuli kaotati, platsi kujundust muudeti, 2) vene äärmuslased varastasid algupärased sildid ja Jüri Mõis lasi panna uued sildid, mis muutsid ja laiendasid monumendi tähendust. Pinged ja segadused monumendi ümber aga kasvasid. Eriti segaseks läks kollektiivne teadvus pärast sildivahetust. Sedaliiki "tähenduse laiendamist" tõlgendatakse nii eestlaste kui venelaste peredes ju monumendi esialgse otstarbe õigustamisena, millesse suhtumine on aga teatavasti mõlemal rahvusel erinev. Eestlased tunnevad, et neid püütakse tagantjärele veel lolliks ka teha: nemad, juhmid, olla terve nõukogude aja arvanud, et see on annekteerijate-"vabastajate" ausammas, aga tegelikult oli hoopis Hitleri-vastase koalitsiooni ja kõigi sõjas langenute monument! Selline tähenduse laiendus eeldab ka kogu eestlaste ajalootunnetuse muutumist. Kui seni arvati, et komparteisse astumine oli vale samm ja soome ning saksa väkke Staliniga võitlema minek oli õige või vähemalt mittevale käik, siis Herbert Vainu ja teiste "tähenduselaiendajate" ettepanekud eeldavad suhtumise muutumist vastupidiseks. Paraku on asjad omavahel seotud. Ettepanek on ebarealistlik, mittetoimiv.

arhitektile Pingeid ja segadusi monumendi juures ei tekitanud ei igavese tule kaotus ega siltide vahetus. Pinged ja segadused lahvatasid 9. mail 2006, kui laarlased otsustasid pronkssõduri oma valimisvankri ette rakendada ja reklaamisid oma provokatsiooni seal kui sinimustvalge rüvetamist. Et kired ei saaks vaibuda, selleks oli vaja veel paar korda soola haavale raputada ja okastraatpärg sinna toimetada.

to arhitektile Genfi konventsioon nõuab, et sõjahaual oleks toodud ära ka sinna maetute nimed. Nimetahvel kõrvaldati Eesti võimude poolt aastal 1995. Seega on tegemist tavalise ehitisega, mille likvideerimine kuulub ainult kohaliku omavalitsuse kompetentsi.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)