Unistus väärikast Eesti riigist

Niisiis, meie vaba riik on tähistamas oma 94. sünnipäeva. Ja kuigi pool sajandit pole Eesti Vabariiki de facto eksisteerinud, on see arv iseenesest muljetavaldav - varsti jõuame saja-aastase juubelini. Võib muidugi spekuleerida selle üle, milline oleks Eesti elu, kui poleks olnud Teist maailmasõda, Stalinit, Hitlerit ega MRP-d, aga minu arvates pole sellel suurt mõtet. Ajalugu tuleb tunda ja väärtustada, aga tuleb tunnistada ka seda, et viimase 20 aastaga Eesti on saavutanud edu, millest aastal 1991 paljud meist unistada ei osanud.

Ma ei hakka siinkohal loetlema kõiki neid edusamme, mida igal vabariigi aastapäeval tavaliselt meelde tuletatakse. Jah, me taastasime oma valuuta, astusime Euroopa Liitu ja NATO-sse, liitusime eurotsooniga ja elasime üle karmi majanduskriisi.

Kuid vaadakem tänaste lehtede pealkirju: „Kellega valitsus veel tülli minna võiks?", „Eesti on Ansipi katsefarm", „Streigist võtab osa üle 10 300 haridustöötaja", „Umbkotistunud Eesti"... Küllap igaüks ise saab värvikat nimekirja täiendada, avades ükskõik millise meediaväljaande ükskõik mis päeval.

Milles asi? Kas kõik meie edusammud, mille eest meie valitsust Euroopas kiidetakse, ei maksagi midagi? Kas meie rahvas ei oska neid õigesti hinnata?

Oskab küll. Kusjuures palju paremini kui mõni välisekspert, kellele annab prügi silma ajada ja kellel pole vaja pead murda näiteks selle üle, mida lubada oma lapsele 19-eurose toetuse eest. Jah, vastab tõele, et sõnakuulelik Eesti on Euroopa Liidu klassis olnud oivik.

Aga selle eest oleme maksnud ka väga kõrget hinda! Ja alles nüüd lõpuks oleme kogunud julgust sellest avalikult rääkida. Ometi! Sest ma olen sügavalt veendunud, et juba see julgus on omaette saavutus - ja sugugi mitte väiksem kui ülalmainitud edusammud. Sest, esiteks, kui me anname endale aru probleemi olemasolust, on see pool võitu. Teisalt aga näitab see tõelist demokraatiat ja meie ühiskonna küpsust. Eesti inimesed ei ole enam nõus lihtsalt näima - me tahame ikka olla kah. Päriselt.

Miks mitte alustadagi sellega järgmisel vabariigi aastal? Unistada ju võib, see pole keelatud, eriti sünnipäeval!

Üks 95-aastane Euroopa riik kindlasti pole liiga noor selleks, et tema kodanikud - olenemata sissetulekust, vanusest, soost või emakeelest - võiksid endale lubada elada väärikat elu. Riigis, kus vägisi ei panda kinni koole ja kus haiget inimest ravib arst, mitte abitelefon. Kus peaminister ei nühi suusamaratonidel ajal, mil tema tubli ja töökas rahvas avaldab meelt pealinna tänavatel. Kus ei anta käendusi ennast lõhki laenanud riikidele ning väärtustatakse kodumaiseid õpetajaid ja arste. Ja kus rajavad oma kodu meie lapsed ja lapselapsed, sest Eestist saab riik, kust on rumal lahkuda.

Muidugi, skeptikud ütlevad, et unistuseks see kõik vaid jääbki. Aga teate, ühe hea unistuse nimel ongi mõtet pingutada!

KESKMÕTE:

Eesti inimesed ei ole enam nõus lihtsalt näima - me tahame ikka olla kah. Päriselt.

YANA TOOM

Riigikogu liige, Keskerakond

Jaga |