The Show Must Go On

Ma ei ole kunagi olnud Freddie Mercury andunud ja kirglik fänn. Nagu ka Queen ei ole olnud minu lemmikansambel. Ometi on nad mõlemad mind korduvalt ja põhjalikult hingepõhjani puudutanud. Võib-olla ma pigem ei oska või ei taha tunnistada, kuivõrd suurt mõju just see artist mulle endale avaldab.

Freddie ja Queen on sünonüümid. Kuigi hiljaaegu toimunud maailmaturneel üritasid Queeni liikmed koos solisti Paul Rodgersiga taaselustada ansambli kullafondi laule, siis enamik maailmast vaid ohkas – ilma Freddie'ta ei ole see võimalik. Taaskord sai kinnitust tõsiasi, et suures kunstis kehtib reegel: on inimesi, loojaid, kunstnikke, artiste, keda ei ole võimalik asendada. Freddie Mercury on kindlasti üks selliseid. Mees, kellest juba tema eluajal sai elav legend. Tänapäeva ärimaailm tõlgendab teda ülemaailmse brändina.

Freddie'st ei saa üle ega ümber. Varem või hiljem puutub peaaegu iga inimene kokku tema loominguga. Kui mitte mujal, siis kasvõi jalgpallistaadionil, kus võitjate pool pärast matši üheskoos laulab: „... We Are The Champions...“ Oleme võitjad! Või siis pärast kaotust: „... The Show Must Go On...“ Elu peab edasi minema! Need kaks laulu on raamiks kõigile geniaalsetele lauludele, mis Freddie koos Queeniga maailmale kinkis.

Freddie sündis Tansaania ranniku lähedal väikesel Sansibari saarel 5. septembril 1946. Tema pärisnimeks oli Farrokh Bulsara, mis viitab ka pärsia päritolule. Koolis hakati teda Freddie'ks kutsuma, ja nii jäigi. 1964. aastal kolis perekond Inglismaale. Freddie't tõmbasid kunst ja muusika. Eriti muusika, mida ta juba kooliansamblites ka ise tegema hakkas. Üks tema esimesi iidoleid oli Jimi Hendrix. Kolledžis tutvus ta Brian May ja Roger Tayloriga, kellega koos sündis ka ansambel „Smile“. Kui jõudis kätte tunne, et neil on soov ja ambitsioon pakkuda maailmale midagi suurt, nimetati ansambel ümber Queeniks. Freddie võttis oma perekonnanimeks muistsete jumalate käskjala nime järgi  Mercury. Aasta oli 1970.

Kogu ansambli muusikalist ajalugu on raske lühikeses artiklis ümber jutustada. Piisab, kui interneti otsingusõnaks kirjutada Freddie Mercury või Queen – ja teile avaneb tuhandete lehekülgede kaupa lugemist. Sama on ka muusika ja videotega – võtke lahti Youtube!

Kindlasti väärib eraldi meeldetuletamist Freddie ühisesinemine maailmakuulsa soprani Monserrat Caballet'ga 1988. aastal Barcelonas La Nite festivalil, kui tervitati Seoulist saabunud olümpialippu. See pala ja esitus on kindlasti üks maailma võimsamaid ooperi- ja rokistiili ühisesitusi.

1988. aasta 8. oktoobril toimus Freddie viimane avalik esinemine. 24. novembril 1991 suri ta vaid 45-aastasena AIDS-iga seotud kopsupõletikku.

Olen käinud Freddie sünnikodu varemetel Sansibaris. Sattusin sinna Aafrika safari-puhkuse ajal. Kodusaar Freddie kodumaja ei tunnista ega tähista. Gei-küsimustes ollakse sealmail väga konservatiivsed. Ometi on see kõigile legendikummardajatele otsekui Mekaks, kus elu jooksul peab ära käima.

Samuti käisin Stockholmis kuulamas „ilma-Freddieta Queeni“ maailmaturnee kontserti. Jah, see polnud tõesti see. Kuid siiski võttis rahvas esituse vastu ülisuures vaimustuses ja tänutundes. Pea kõiki laule lauldi kaasa. Eriti suureks paisusid ovatsioonid siis, kui ansambel esitas sünkroonis suurtelt ekraanidelt tulevate vanade videotega laule, kus suures plaanis Freddie. Solistist Paul Rodgersist oli veidi kahju. Ta laulis hästi, püüdis väga – ja ometi, see polnud see...

Nüüd suvel, siinsamas Laulukaare all, Õllesummeril, esines maailma parim Queeni imiteeriv ansambel – Killer Queen. Polnud paha, üldse polnud paha. Seda enam, et ei teadnud neilt midagi eriti oodata või nõuda. Aga ära sai kuuldud Freddie ja Queeni lugude paremik. Nii solisti välimus, liikumine, hääletämbr, ansambli lavashow – kõik oli hämmastavalt hea. Tekkis tunne, et midagi sellist see võiski olla. Aga päris-Queen oli kindlasti veel 100 korda parem. Nad ei pidanud ennast kellelegi tõestama. Nad lihtsalt olid kuningad!

Ka siinkirjutaja on ühes omaloodud laulus saanud inspiratsiooni (ja „laenanud“ ka rütmi-idee) Freddie Mercurylt. Kui kõrvutada Queeni laulu „We Will Rock You“ ja Keskerakonna viimase valimiskampaania laulu „Eesti väärib parimat“ – siis midagi on neis kahes väga sarnast. Ja kindel, et Freddie ei laenanud ideed minult!

Kui palju aga võib olla neid muusikuid ja ansambleid, kes on oma loomingus saanud inspiratsiooni just Freddie Mercurylt ja Queenilt? Seda teab vast ainult Jumal.

Riho Rõõmus

Jaga |