Katkeid Manivald Müüripeali mälestustekogu peatükist "Eluaegne õppimine"

Varbla Mittetäieliku Keskkooli VII klassi lõpetasin  14.06.1946. Olude sunnil pidin 15-aastasena jääma Toritammele vanaema-vanaisa abiliseks. Siis algas minu 56 aastat kestev töö koos õppimisega käsikäes.  Nemad olid minu esimesed õpetajad, kes õpetasid talutööde ja kalapüügi oskusi. Olin vanaisal abiks, kui ta ehitas valmis oma elu viimase purjepaadi.

Kui 17.10.1949 asusin tööle "Murrangu" kolhoosi arveametnikuna, siis esimene raamatupidamise õpetaja oli Kustas Kalle (mitte see valge hobuse ostja). Siis oli võimalik kaks kuud Lihulas kursustel olla. [---] 1951. a. suvel  alustasin kaugõppes raamatupidamise õppimist Statistika  Keskvalitsuse Õppekombinaadi juures. Septembris käisin Haapsalus ühel sessioonil ja siis tuli sõjaväkke minek.

Sõjaväes tuli olla 10.10.1951.a. kuni 29.11.1954.a. Olin tööpatis ja  sõjaväelist õpetust oli õige minimaalselt. Sõjaväes olles relvast ühtegi pauku teha ei saanud. Samal ajal sain mingi ettekujutuse sõjaväe majandusasjadest. Tuli teha roodu kaptjorsiku  tööd. Olla rooduvanemal abiks jooksva töö tegemisel. Pool aastat tuli juhatada söökla jooksvat tööd, kus toidustati iga päev 700-800 inimest. Need tööd andsid sellist kogemust, et oleks võinud jääda sõjaväkke üleajateenijaks. See variant mind ei huvitanud.

Raamatupidaja töö algas jälle 1955. a. jaanuaris, millega kaasnes iseseisev pidev õppimine. 15.11.1958 lõpetasin raamatupidajate kaugõppekursuse NSVL Põllumajandusministeeriumi ÜAKK Eesti Filiaalis.   Sooritasin kõrgemale hindele kõik 5  vajalikku eksamit ja sain tunnistuse nr. 4888.

1957. a. sai õpitud kursustel ja sain mootorratta- ja amatöörautojuhi lubade omanikuks. 1978. a. õppisin veel autoasjandust  ja sain III liigi autojuhi load.  III liik andis õiguse töötamiseks ka palgalise autojuhina.

Kogu aeg oli mõttes, et on vaja asuda ka keskhariduse omandamisele. Aeg läks. 1956. a. partei tegi ettepaneku, et võiks minna õppima kolmeaastasse parteikooli, mille lõpetamisel saab keskhariduse. Selle võimaluse jätsin siis kasutamata. Oli plaan abielluda. Abikaasaga oli kokkulepe, et kui autoosturaha on kodus olemas, siis võin mina kooli  minna.

Olukord kujunes kurvemaks. 1960. a. 28. oktoobril jäin leseks. Oli 1961.a. märts, kui läksin oma õppimissooviga parteimajja. Samal ajal oli hinges väike ärevus, et võidakse minu soovi rahuldamisest keelduda. Kartsin seda, et võidakse meelde tuletada minu käitumist 1959. a., kui keeldusin minemast kolhoosiesimeheks. Sellest paariaastase tagusest asjast üldse juttu ei tehtud. Mind otsustati saata õppima EKP KK juures asuvasse Nõukogude-Partei Kooli, mis asus siis Kehtnas.

Varbla kooli lõpetamisest oli möödas 15 aastat. Olin juba 30 aasta vana, kui mul õnnestus jätkata  haridusteed. Suvel sai käidud KK mandaat- ja arstlikus komisjonis ning sooritatud sisseastumiseksamid. Kool algas 1.09.1961 ja lõpuaktus toimus 25.07.1964. Õppimist olen võtnud alati täie tõsidusega ja püüdnud saada paremaid hindeid. Kolme aasta jooksul tuli Kehtnas teha 27 eksamit. [---] Ainult algebras sain eksamihindeks  3. Eksamihinnete kogusumma 125 punkti, jagades selle 27ga, sain keskmiseks eksami hindeks 4,63. Jäin selle tulemusega  väga rahule. Mina olin selle kooli 427. lõpetaja. Lõpetamisel omistati noorem agronoom-organisaatori kutse, III liigi traktoristi  kutsetunnistus ja  poliitteenistuse leitnandi auaste. [---] Lisaks kahel talvel osalesin Kehtna sovhoosis toimuvatel saksa keele kursustel. Õppisin koos nendega, kes valmistasid  end kandidaadimiinimumi eksamiteks.

Keskharidus oli nüüd käes, kuid hing ihkas enamat. Haapsalu parteimaja daamid soovitasid mul asuda kaugõppes õppima  EKP Tallinna Linnakomitee Marksismi Leninismi Ülikooli. [---]  Seoses õppimise alustamisega EPA-s jäi see Tallinnas õppimine seekord lõpetamata. Uurisin õppimisvõimalusi EPA kaugõppeteaduskonnas. Tallinnas toimusid  konsultatsioonid, kus korrati sisseastumiseksamite aineid. 1965. a. sügisel hakkasin neid õppepäevi laupäeviti-pühapäeviti külastama, elades samal ajal Tallinnast  90 km kaugusel.  1966. a. jaanuari alul läksin EPA-sse  sisseastumiseksamitele ja samal ajal toimusid ka veel konsultatsioonid. Ööbisime nn "Peeglite saali" põrandale pandud madratsitel. Eksamid said tehtud. Eesti keele kirjandiks valisin  "Töö kiidab tegijat", mis hinnati  3= (kolm kahe miinusega), kuid [---] mind võeti vastu kaugõppeteaduskonda  põllumajandusökonoomika erialale. [---]

Igapäevane agronoomitöö ei võimaldanud kevadisele ja suvisele sessioonile minna. Suvel sain juba 35 aastat vanaks. Käisin korraks Tartus uurimas, kas saaks veel kaugõppest minna üle statsionaarsesse õppesse. Ajasin juttu mitme väiksema ametnikuga, kuid nemad tõid peamiseks takistuseks minu vanaduse. Jätsin igaks juhuks kirjaliku avalduse, millele sain nädala pärast eitava vastuse.

Kurtsin oma kurba olukorda ka vend Villu naisele Heilile, kes oli sel ajal ENSV Ülemnõukogu saadik ja istus Toompeal EPA rektori Minna Klementiga  ühes lauas.  Heili oli siis temale minu muret ja soovi  kurtnud. Minna oli öelnud, et tulgu kohe korraks Tartu. Sõitsin Tartu ja kohtusin Minna Klementiga, kes palus minul kirjutada avalduse ja lubas esmaspäeval Moskvast luba küsida. Käes oli juba 1966.a. septembri viimased päevad, kui sain Tartust EPA rektori käskkirja, millega lubati mul asuda päevasse õppevormi ja olla õppetööl 03.10.1966. Nagu hiljem selgus, oli selline otsus küllalt  erandlik. [---]

Kolhoositöö ja koduste asjade lõpetamiseks oli ainult jäänud 3 päeva. Eelmisel aastal oli mind valitud ka kolhoosi partorgiks. Nüüd pidin minema Haapsallu, neile oma lahkumisest ette kandma ja ennast arvelt maha võtma. I sekretäriks oli Ülo Nõmm, kes sugugi ei uskunud minu juttu, et lähen Tartu statsionaari õppima. Tema esialgu arvas, et see õppimise jutt on mingi suitsukate ja tahan kuhugi paremale tööle minna. Lõpuks jäi uskuma, kuid tal oli üks omapoolne soov-tingimus. Kui neil on kuhugi mingit juhti-ametnikku vaja, siis nad otsivad mind üles ja ta loodab seda, et mina siis eitavalt ei vasta. Andsin nagu vaikiva nõusoleku.

Esimene kursus oli terve septembri kuu kuskil Võrumaal kolhoosis kartuleid võtmas ja esimene loeng oli  03.10.1966.a. Mitšurini  tänava õppehoones. Mina muidugi õigeaegselt kohal. Esialgu väikesed võõrastused. Mina juba 35-aastane ja teised just keskkooli lõpetanud, seega  18-22. Mõne päevaga asi loksus paika. Mina vahel ikka kippusin nooremaid sundima, et nad hoolsamini õpiks.

Minul oli esialgu selline plaan, et õpin Tartus statsionaaris kaks kursust ja siis astun tagasi kaugõppesse. Selline luba oli mulle kodust antud. Naine töötas kolhoosis raamatupidajana, peres kaks tütart. Anita 6 aastat ja Marika 2 aastat. Lastehoidjaks oli palgatud pensionärist Liisi. Koju sain Tartust sõita 2-3 nädala järgi. Ei tahtnud sõiduks aega ja raha raisata, istusin selle aja raamatukogus.         

Kõige rohkem raskusi valmistas mulle matemaatika.[---] Kõrgemat matemaatikat andis Harald Meriloo, kes oli  kinnise ja veidi tõrjuva iseloomuga. Mina ikka vahel temalt küsisin, et kuidas seda matemaatikat ikka mõistusega selgeks saada? [---] Ühel järjekordse küsimise korral Meriloo vastas: "Minge siit EPA koolist ära. Küsige rajoonist omale üks juhtiv töökoht. Kõik juhid on senini saanud hakkama ilma matemaatikata ja ka teil võimaldatakse ilma matemaatikat oskamata pension välja teenida." Selline vastus natuke solvas ja samas oli ka omamoodi stimulaatoriks.  Pean matemaatika eksamitega hakkama saama! [---]  

 Esimese semestri eksamid sai jaanuari lõpuks tehtud. Siis 10 päeva vaheaega ja jälle Tartu tagasi. Siis ühel päeval oli dekanaati helistanud Haapsalust Lembit Länts (põlluvalitsuse juhataja), et mina talle helistaks. Õhtul helistasin talle. Kui ma järgmisel laupäeval koju tulen, et siis kindlasti tulgu pühapäeval tema juurde koju. Samas palus seda, et enda juurde kutsumist pole vaja kolhoosi vahel rääkida. Läksin pühapäeval Haapsallu. Asi sai kohe selgeks. Julgeolekumehed olid käsu andnud senine esimees [---] lahti lasta, sest ta olevat omas ankeedis varjanud, et oli saksa ajal teeninud Haapsalu Uuemõisas mingis valvekomandos. Nüüd kohe on vaja "Esimese Mai" kolhoosile uut esimest.  Nemad olevat minu välja valinud. Lembit Länts suutis mulle augu pähe rääkida ja mina andsin nõusoleku.

Õhtul kodus seda juttu rääkides see asi minu naisele mitte sugugi ei meeldinud. Pidas  minu nõusoleku andmist  väga valeks sammuks.  Läksin esmapäeval Tartu ja andsin avalduse EPA statsionaarsest õppest üleminekuks kaugõppesse. Minu avaldus rahuldati.

Märtsikuus 1967 valiti mind  "Esimese Mai" kolhoosi esimeheks.

Esimehe töö kõrvalt sessioonidel käimine oli omamoodi raskendatud, kui kuidagi sai ikka ära käidud. 1970.a.  novembrist oli võimalus minna esimeeste-direktorite kolmekuulistele kursustele. See kursus oli paljudele osalistele nagu omamoodi puhkuseks Tartu linna vahel. Peale loengut mindi ühiselt hilisele lõunale, mis tihtipeale kujunes pikemaks õhtusöögiks. Samal ajal mina kiirustasin raamatukokku või kuhugi õppejõu juurde arvestust ehk eksamit tegema. Selle kolme kuuga sooritasin  1/3 EPA programmi arvestustest ja eksamitest.

1971. a. märtsist panin esimeheameti maha. Kuidagi suutsin välja kaubelda EPA lõpetamiseks ette nähtud kolmekuulise puhkuse ja asusin tõsiselt õppetööle. Senise isikliku kava järgi oli lõpetamine mul plaanitud 1972. a. jaanipäevaks. Nüüd oli vaja teha veel mitu arvestust ja eksamit. Olin teinud ettevalmistusi, et  diplomitöö kirjutan kolhoosi juhtimise   kohta. Kahjuks ei saanud sellise  töö teadusliku juhendajat.  Sain juhendajaks Kaljo Barkala ja teemaks "Tootmisharude optimaalse kooskõlastamise plaan Haapsalu rajooni "Esimese Mai" kolhoosile 1972. aastaks".  Suutsin teha kõik vajalikud eksamid ja valmis diplomitöö  panna lauale 15. juuni õhtuks ning siis koju sõita. 17. juunil oli ema 70. sünnipäev. Võisin talle juba ette kanda, et tema kolmas poeg hakkab ka ülikooli lõpetama. [---] Villu lõpetas EPA 28-aastasena 1965. a., Osvald TRÜ 35-aastasena 1968. a. ja mina EPA oma 40. sünnipäevaks.

Ka EPA-s õppimise ajal püüdsin ikka paremaid hindeid. Kokku tuli teha 37 eksamit, 10 ainet lõppes arvestusega. Eksamite keskmiseks hindeks tuli 4,43. Jäin rahule, vaatamata sellele, et kuues õppeaines pidin leppima rahuldavaga.

Diplomitöö kaitsmine läks edukalt ja 24.06.1971 andis rektor  Arnold Rüütel kätte diplomi, millel kirjas - õpetatud agronoom-ökonomist. Olin EPA 5566. lõpetaja. [---] 

24.11.1972 alustasin kaugõppes õpinguid  Tallinna Linnakomitee Marksismi-Leninismi Ülikoolis, kust sain diplomi nr.4260 kätte 09.04.1975. Õppeaeg jagunes kolmeks kursuseks, millede lõpetuseks tuli teha kokku 28 arvestust ja eksamit. Lõpetajad omandasid kõrgema poliitilise hariduse. Mõned on seda hiljem nimetanud isegi politoloogi kutse saamiseks. Mina sellist nimetust kasutanud pole. Olgugi et sai küllalt palju vajalikke teadmisi.

EPA  Kvalifikatsiooni Tõstmise Teaduskonnas olen olnud täiendõppel kahel korral. 10.02.1970  lõpetasin  kolmekuulise kursuse juhtiva kaadri kvalifikatsiooni tõstmise erialal. Olen registreeritud nr.1197 all. Teisel korral osalesin  23.10. - 24.11.1978.a., kursuse teema "Põllumajandusliku tootmise spetsialiseerumine ja kontsentreerumine". [---]

Kokku on mul säilinud 5 tunnistust, mis tõendavat minu osalemist tsiviilkaitse juhtiva koosseisu  kursustel. Aastakümneid õpetasime inimesi ja tegime plaane, kuidas kaitsta inimesi ning tootmist  tuumarünnaku olukorras. Tuumareostuse ohud maailmas püsivad, kuid otsest sõjalist tuumarünnakut ei toimunud. Kommunism lõpetas oma eksistentsi ilma sõjata. Ilma sõjata muutusid ka tootmishooned varemeteks, sellega said  hakkama omakandimehed.

Et teisi õpetada, pidin ka ise veel õppima. Selleks tuli osaleda kursusel "Kaadri väljaõppe töötajad". Olen saanud tunnistuse, et võin töötada  II liigi troppijana.

1983/84 sai EPA juures kuulatud loenguid, mida peeti neile, kes valmistusid sooritama teaduste kandidaadi miinimumieksameid. Mina kuulasin põhiliselt filosoofia ja poliitökonoomia loenguid. 1983. . kirjutasin filosoofia referaadi ja 1984.a. sooritasin ka filosoofiaeksami kõrge komisjoni ees, kus osalesid EPA  ja TRÜ  professorid. Sellega piirdus minu teaduse poole pürgimine.  Rohkemaks ei jätkunud võhma.

Kandidaadimiinimumi eksamite nimel olen püüdnud ka saksa keelt  õppida, kuid selgeks ei saanud. Kõigepealt  oli saksa keel Varblas  III kl - VII kl.  Siis Kehtnas käisin kursustel kahel talvel. Kui olin ühe semestri EPA- statsionaaride hulgas, siis oli igal nädalal 2 tundi. Kui  olin "Sõpruses" tööl, siis ühe talve käisime Jaak Kalbergiga  Haapsalu kursustel, nädalas kahel õhtul. Paaril talvel tegeles meiega  veel Taeblas Margit Ilves. Mul oli tellitud ka 2-3 saksakeelset ajakirja. Püüdsin uurida ka saksakeelseid statistikaraamatuid.

Elukestva õppimise hulka arvan kindlasti kõik kirjatööd, olgu lühikesed nupud või pikemad  artiklid, mida olen oma aastate jooksul  paljudele väljaannetele pakkunud. Esimesed nupud ilmusid 1948.a. Läänemaa lehes. [---]  Oleks poisikesena tarkust olnud, siis oleks pidanud kohe alustama oma avaldatud lookeste ja lugude registreerimist. Nüüd olnuks mingi lugude arv lastelastele näidata ja eeskujuks pakkuda.

Kogu selle poole sajandi pikkuse aja jooksul olen kokku puutunud väga vastutulelike toimetajatega.  Paljudel kordadel toimetajad rääkisid, et sellest või tollest probleemist võiks kirjutada. Kui tuli ekraanile üri Müüri ja Enn Säde "Künnimehe väsimus", siis kohe helistas mulle Maris Balbat  Sirbist ja Vasarast. Käisin seda filmi kaks korda Tallinnas vaatamas ja siis sai lugu valmis kirjutatud.

Hea sõnaga meenutan alati paljusid kutselisi ajakirjanikke-toimetajaid. Ma ei saa midagi halvustavat nende kohta öelda. Kahjuks tänased elukogemusteta ajakirjanikud tahavad väga tihti halvustada oma varasemaid eelkäijaid-kolleege. Põhiline süüdistus ikka see, et nemad olevat olnud punase partei truud sõdurid. Jne. Jne. Minul on kahju kõrvalt vaadata tänaseid ajakirjanikke, kes on ennast müünud  rahavõimule. Ma  saan aru ka tänastest ajakirjanikest ega mõista neid hukka. Nemad ise ja nende pered vajavad igapäevast ülalpidamist. Kui nad hakkaks kuulama  oma südametunnistuse häält, siis võib nende peresid ähvardada näljasurm. Kunagise punapartei  reelt  oli lihtsam  maha hüpata, kui täna lahkuda rahavõimu  teenistusest. Teenistusest võid lahkuda, kuid siis kaotad oma senise elatustaseme

Omamoodi parteisõdurid olid Lihula rajooni  ajaleht  "Koit"  toimetajad. Kui 1950. a sügisel ajaleht loodi, siis pandi toimetajaks  Artur Kattai, kellel oli vist ainult Paadremaa kooli VI klassi haridus.  Partei otsustas tema 1954. a. saata Jõe kolhoosi esimeheks ja pani järgmiseks toimetajaks  Arnold Nilpi, kellel oli juba Vabariikliku Parteikooli haridus. A. Nilp  saadeti 1955. a. Varbla  Stalini-nimelise kolhoosi esimeheks ja  kolmandaks toimetajaks sai Jaan Kurm, kes kevadel  oli lõpetanud Vabariikliku Parteikooli. Läks 2-3 aastat ja Jaan Kurm saadeti Hanila  "Kiire" kolhoosi esimeheks.

Eeltoodud kolmest toimetajast oli Artur Kattai kõige andekam parteitöötaja tüüp. Tema sõnavõtud olid alati väga  emotsionaalsed ja oodatud. Esimest korda kuulasin teda 1950. a. jaanuaris Alangul  "Murrangu" kolhoosi kontoris. Samal ajal  muretses ta oma tuleviku pärast: "Mul pole veel mingit elukutset, millega end tulevikus elatada."   Partei vabastas tema Jõe kolhoosi esimehe ametist 1959. a. juunis, et ta võiks minna sügisel Viljandi kutsekooli elektrikuks õppima.  Ta oli  ligemale 15 aastat olnud parteisõdur ja siis õppis oskustöö, millega võis end normaalselt elatada.

Meeldejäänud kohtumisi on olnud  paljude ajakirjanikega. Paneks neist mõned kirja: Haapsalust  Karl Õismaa, Villu Prümmel, Alfred Lumeste.  Eesti Raadiost Hilda Raudkivi, Feliks Leet, Kaljo Jaagura,  Eesti Televisioonist Mati Narusk,  Rein Hanson, Märt Müür.  Sirbist ja Vasarast  Maris Balbat ja  Elle Anupõld.  Tartu  Edasist  Nasta Pino. Tallinna toimetustest  Valdur Telliskivi,  Arvo Sirendi, Valve Raudnask, Vassili Auväärt, Ilmar Roden... Meie side ajakirjanikega oli kahepoolne. Kui pidasin mõnda sündmust oluliseks, siis andsin neile märku. Kui oli neile midagi vaja, siis helistasid meile kolhoosi ja tihtipeale tulid ka ise kohale. Tänaste ajakirjanike elu on palju lihtsam - nad ei pea enam kohal käima ja saavad ettenähtud veerud täis kirjutatud väiksema vaevaga. Võib meenutada paljusdi kordi, kui tuli Tallinnast meile Hilda Raudkivi või Kalju Jaagura. Tihti tulid nad bussi või rongiga, magnetofon kotiga kaelas. Mõnikord sõidutasin nad tagasi rongi- või bussipeatusse.

Tolleaegsete ajakirjanduse fotograafide töö puuduseks pean seda, et nad liiga  palju pakkusid pildimaterjali, kus lüpsja või seatalitaja oli  katkise puhvaikaga, põrsas süles. Selliste piltide avaldamisel oleks tulnud ära kasutada naiselikku edevust.  Nad  võinuks eelmisel päeval kolhoosi zootehnikule helistada, et homme tahame sellest või teisest isikust pilti teha.  Kodusel teel oleks hommikuks olnud korralik soeng ja hangitud veidi puhtam kittel. Selline pilt oleks hoopis paremini meie põllumajandust populariseerinud ja selle töö teinud noortele sobilikumaks. Paaril korral püüdsin teha sellist ettepanekut, kuid seda ei võetud arvesse. Tänane ajakirjanduse pildimaterjal on hoopis  ära pööratud. Kas keegi oskab meenutada pilte, kus  saame näha tavalist töötegijat  naisterahvast? Suured leheküljed ruumi raisatakse kõrgklassi prostituutide, ühiskonnale mittevajalike modellide ja   muude mittevajalike piltide avaldamisele.

Millist praktilist kasu võis olla tuttavatest ajakirjanikest ja nende poolt kirjutatud lugudest, seda  näitaks  Ilmar Rodeni  varal. Kahjuks on ta juba kaua aega manalamees. Tema lõpetas Nõukogude-Parteikooli minust ühe aasta varem, 1963. a. ja saadeti tööle  Rahva Hääle toimetusse. Tal oli vist ikka loomupärast  ajakirjanikuannet. See oli 1967. a. kevadel, kui ta kirjutas  Rahva Hääles asjaliku loo Herman Kuningast. Herman oli oma talupojatarkuse kaasabil mehhaniseerinud sõnniku väljaveo laudast "Tuleviku" kolhoosi Pääsküla laudas. Lugu oli hästi  arusaadavalt kirjutatud. Mina otsisin 1967.  a.  augustis Herman Kuninga üles. Tegime kohe kaubad ja ta tegi sarnase seadme ka meile Haapsalu rajooni "Esimese Mai" kolhoosi  Ense lauta.   Sellest  ajast algas meie tihe koostöö, mille tulemusena kolhoosi abitööstus andis sadu tuhandeid kasumeid.   Herman Kuning suri 62 aasta vanuselt  ja maeti Pärnamäele 19.07.1974. 

See oli vist 1988. a. talvel, kui ETV alustas sarjaga  "Mõtleme veel". Saatsin saate toimetajatele oma arvamused meie elu kitsaskohtade asjus. Eriti just hädade põhjuste kohta.  Millegipärast sain kutse sinna otsesaatesse, mis toimus  16. märtsil 1988. Selles saates osalesid Marju Lauristin, helilooja  Lepo Sumera, veel  paar isikut ja ka mina. Mida mina seal rääkisin, seda enam ei mäleta. Ega ma väga teiste jutu vahele ei trüginud. Tunnetasin ikka seda, et olen kolhoosnik, kelle üle võivad linnainimesed hakata ironiseerima. Oli otsesaade ja mitu ETV juhti olid  seal lähedal. Hästi meelde on jäänud Enn Anupõld, kes oli parajalt närviline.

Kui kaks nädalat hiljem toimus järgmine  "Mõtleme veel"  saade, siis  Edgar Savisaar tegi seal otsesaates ettepaneku rahvarinde moodustamiseks.

Palju kordi saatsin ETV  "Foorumi" saates vastavatele ministritele palju küsimusi. Nende küsimuste saatmisel pidasin silmas kahte asja. Esiteks, küsimuste kokkupanek oli endale tõsine treening. Mida provotseerivamad küsimused, seda sisukamaks ja huvitavamaks kujunes saade.  [---] Tolleaegsed ETV toimetajad ja vastajad ministrid võtsid väga tõsiselt kuulda rahva käest tulnud küsimusi ning ettepanekuid. Tänased poliitikud ei vaevu üldse rahva kirjadele vastama.

Elukestva õppe hulka loen ka kõiki neid kordi, kui sain osaleda mingil  teaduslikul konverentsil, teaduslik-praktilisel seminaril  või mingil muul suurel  kogunemisel.  Ja neid käimisi ja osalemisi on omajagu olnud.  Isiklik väike edevus või auahnus sundis tagant; kui oli võimalik, siis püüdsin neil kogunemistel  kindlasti ka sõna võtta. Mõned sellised sõnavõtud on jõudnud ka trükis avaldatud kogumikesse.

Igal kevadtalvel toimus Tallinnas Laevastiku Ohvitseride majas vabariiklik põllumeeste nõupidamine, kus osalesid kõik kolhoosiesimehed ja sovhoosidirektorid. Minul oli võimalik seal osaleda 1967., 1968., 1969. ja 1970. aastal.

1970. a. nõupidamisest on meelde jäänud see, kui esines Harju rajooni "Tuleviku" kolhoosi esimees Ants Anupõld, kes omas sõnavõtus mainis: "Kui riik koheselt ei tõsta piima kokkuostu hinda, siis võib eesti lehma tabada eesti lamba saatus." Selleks  ajaks oli alanud Eesti lambakasvatuse taandareng.  See hoiatus tähendas seda, kui piimahinda ei tõsteta, siis algab lehmade arvu vähenemine. A. Anupõllu hoiatus hakkas  tõeks saama alles 25 aastat hiljem, kui algas üldine Eesti põllumajanduse allakäik kapitalismi juurutamise käigus.

Tihtipeale halvustatakse kunagist süsteemi sellega, et meil polnud võimalik banaane osta. Sellist  lõunamaist puuvilja oli tõesti aruharva saada. Ühel korral seal suure nõupidamise vaheajal hakkas silma pikk järjekord. Järjekorras  ka naabrikolhoosi "Kaardiväe" esimees Albert Kariste. Ja seal müüdi apelsine. Mina läksin ära saali ja Albert jäi sappa, sest lootis saada kodustele kostiks 2 kg apelsine.

TRÜ professor Mihhail Bronštein avaldas väga huvitavaid artikleid agraarökonoomika kohta. 1968. a. kevadel avaldas teate, et septembris toimub Tartus üleliiduline teaduslik konverents teemal "Kolhooside tootmistaseme ühtlustamine".  Tal oli just trükist tulnud ka samal teemal uus raamat. Kes soovivad osaleda, neil paluti registreerida. Soovisin osaleda ja sain ka kutse. Kolm tõsist tööpäeva, kus osales vähemalt  200 tõsist teadusmeest.

Ettekandega esines ka Nikolai Karotamm, kes hakkas juba vanaks jääma. Kaks päeva kuulasime ülikooli aulas ettekandeid ja kolmandal päeval käisime mitmes majandis  ning  lõpetamine toimus õhtul  Tarvase restoranis.

Käisime Ilmatsalus Tartu näidissovhoosis ja esmakordselt kuulasin Arnold Rüütli sõnavõttu. "Avangardi" kolhoosis näidati kanalaid, kuulsime esimees Beegi  tutvustavat juttu ja klubis sõime kohvi kõrvale kolhoosis küpsetatud torti. Siis ülikooli daamid hakkasid esimehe käest küsima: kas teil on kohe väljaõppinud naised, kes oskavad torti küpsetada? Esimees vastas, et neil on tööl kaks meeskondiitrit, kes juba mitu aastat teevad oma tööd. Selle jutu täpsustuseks lisas minister Harald Männik: "Iga eesti naine,  keda haridus pole veel ära rikkunud, oskab torti teha." 

Õhtul restoranis pandi mind ühte lauda Voroneži ülikooli daamidega, et vajaduse  korral nende küsimustele vastata. Kui saali sisenes Arnold Rüütel, siis Voroneži daamid ei varjanud oma vaimustust.  Rüütel oli sel ajal 40 aastat vana ja tema lokkidesse hakkas lisanduma ka juba veidi halli. Samas need Voroneži daamid avaldasid ka oma pettume. Nii ilus ja tore mees: "A tolko direktor sovhoza!" (Aga ainult sovhoosi direktor!). Pole võimalik enam täpsustada, kas need Voroneži daamid on end kursis hoidnud Eesti hilisema ajalooga?

Õhtul lauas istudes said Eesti põllumehed  kiita. Kaugemalt tulnud teadusmehed ei olnud kitsid meie kiitmisega. Neile vastas meie minister Harald Männik paraja irooniaga: "Tänan teid kõiki, et jäite meiega rahule. Teie olete kõik doktorid ja professorid  ning tunnete hästi teooriat. Kui mina peaks teile vahetuse korras loovutama ühe oma esimehe või direktori, siis tahaks kindlasti vastu saada vähemalt kolm  professorit."  Sellise hinnangu andis meie minister  Eesti  praktikutest põllumeeste kohta.

Põllumajandusministeeriumi rahvas kutsus mind 1974. a. jaanuaris Moskva näituse ökonoomikaalasele  seminarile. Seminar toimus vist viiel päeval. Samal korral astusin esimest korda sisse Moskva  V. I. Lenini nim. raamatukogu uksest, seda tõendab lugejapilet nr.EK-4036/67, väljaantud 21.01.1974.a., kehtivusega kuni 31.12.1978.a. Raamatukogus oli miilitsa sisevalve.

       Väga huvitavad mõttevahetused toimusid veel õhtul võõrastemaja fuajees. Seal oli rahvast koos üle suure Liidu. Jutuajamised olid väga avameelsed, mille käigus arutati Stalini isikukultuse kuritegusid ning muid repressiivseid käike oma riigi inimeste suhtes. Meelde on jäänud ühe Kaug-Idast pärineva mehe jutt. Tema oli 1937. a. noore komsomolina osalenud ka nendel massilistel arreteerimistel usina käsutäitjana. Käsutäitjad olid eelnevalt põhjalikult läbitöötatud ja nad enamuses pidasid selliseid massilisi arreteerimisi riigi julgeolekule igati vajalikuks. Nüüd sai küll aru, et see oli väga ränk viga riigile. Samas avaldas ta veendumust, et kui kunagi kusagil maailmanurgas  võimulolijad tahavad sellist kuritegu veel korrata, siis nad suudavad  leida käsutäitjaid, kes on kästavate tegude õigsuses eelnevalt igati veendunud.

[---]  Agraarökonoomika  teadusmehed kutsusid mind  kahel korral kaasa Lätti ja Leetu, kus toimusid  VASHNILI  Lääne osakonna agraarökonoomika konverentsid. Esimest korda olin sealsel konverentsil Riias  4.-5.04.1973.a. Teist korda Jelgavas  26. - 27.05.1976.a.. Sealt korraldati veel väljasõit Leedumaale "Uzvara" kolhoosi. Oli tore piknik. Platsil oli neli väikest lõket, millest üks tähistas osavõtvat liiduvabariiki. Ja üks suur ühine lõke. Näidati ka puuris elavat karu. Ühel korral piduhoos Maaviljeluse Instituudi osakonnajuhataja Gennadi  Kurss tutvustas mind teistele, kui oma kõige  agaramat aspiranti. See oli muidugi paras liialdus. Mõlemal korral tagasisõidul rongis sai arutatud, et nüüd hakkame kodus regulaarselt korraldama agraarökonomistide kokkutulekuid, kuid täit hoogu sisse ei saadud.

Kuskil 1970. a. lõpupoole toimus EPA-s järjekordne seminar. Peale minu väikest ettekannet tuli minu juurde Ivar Raig ja saime tuttavaks. See asjalik tutvus on kestnud tänaseni. Hiljem juhendas  Ivar Raig Tallinnas  Noorte majandusteadlaste klubi,  kuhu ta kutsus mind eksperdina osalema. Käisin seal päris mitu korda. Mina sain küll iga kord targemaks. Kas teised minu jutust mingit iva leidsid, seda ma ei tea.

See oli vist 1987. a. talvel, kui Tallinnas Plaanikomitee saalis toimus üks konverents. Edgar Savisaar oli siis Plaanikomitees ühe osakonna juhataja ja selle konverentsi peakorraldaja.  Konverentsi päevakavas oli see, kuidas vähendada ääremaade tekkimist ja nende negatiivset mõju Eesti maaelule. Kellegi soovitusel saadeti ka mulle kutse. Palusin sõna ja seda ka mulle anti. Tegin osalejatele ettepaneku, et järgmine kord saame kokku ühes Varbla rannas asuvas pioneerilaagris: arutaks ääremaade tekkimise probleeme  tõelisel ääremaal.  Saaks teooria  kohe siduda igapäevase praktilise eluga.  Poliitiline olukord hakkas kiirelt muutuma ja sellist hädavajalikku kokkusaamist enam ei toimunud.

ENSV kolhoosnike viimane, III kongress toimus 16.01.1988 Tallinnas Laevastiku Ohvitseride Majas. Sinna ma ise pressisin kaasa. Kohe algul panin end kirja, et soovin ka sõna võtta. Sõnasoovijaid oli palju ja mind taheti välja jätta. [---]  Lõpuks sain ikka sõna. Minu sõnavõttu on hiljem mitu korda refereerinud   telemees Rein Hanson.  Mina olevat öelnud: "Kui järgmine kord jälle põllumehi siia kokku kutsutakse, siis jätame ära selle kolhoosnike nimetuse. Hakkame  seda uut suurt kokkutulekut kutsuma - Eesti  talurahva  kongressiks." Minul on alles selle sõnavõtu tekst, mille jätsin ka kongressi juhatusele. Seda oli 6 lk masinakirjas.

Tekstiväliselt tegin veel ettepaneku, et kuhugi Rammuka-Tõstamaa kanti tuleks  panna mingi väike mälestuskivi Nikolai Karotamme  meenutamiseks. Nüüd on sellest kongressist möödunud juba 16 aastat, kuid mälestuskivi asja pole mina jõudnud veel propageerida.

Minu ettepanek oli, et kogu maarahvas on vaja koondada üheks poliitiliseks organisatsiooniks, mis hakkab paika panema maaelu tänapäeva teoreetilisi aluseid.  Senised kolhoosnike kongressid olid omamoodi poliitilised lavastused ehk kolhoosidemokraatia  mängimine. Sellel viimasel kongressil oli kuulda mitut väga emotsionaalset sõnavõttu, kuid nende mõtete praktikasse juurutamiseks puudus tugev liider. Sõnavõtjad  kirusid Moskva bürokraatiat, mida juurutakse ühtviisi nii Sahhalinil kui ka Saaremaal.  Eesti põldu harisid kolhoosnikud ja sovhoositöötajad, kelle tööviljaga tuli toita oma rahvas. Neist suurema osa kutsume kokku ja väiksemat hulka sinna ei kutsunud. Aga poliitiline kord meie riigis muutus ja põlluharijate ühine kongress jäi tulemata.

Igal võimalikul juhul püüdsin osaleda koosolekutel, kus  võis  julgemalt küsimusi esitada ja oma mõtteid avaldada. Pärnus toimuvatel nõupidamistel-koosolekutel minu poolt esitatud küsimused ja kommentaarid   tundusid mõnele vist natuke kohatud. Ju siis parteimajas minu küsimusi analüüsiti ja neist räägiti ka Varbla kolhoosi partorgile Margus Metsalule. Pärnust tulles võttis ta mind ühel korral päris tõsiselt käsile. Kus pärinevat minu tarkus, et selliseid küsimusi esitada, millega mina segavat plaanitud nõupidamise rahulikku kulgemist.  Püüdsin talle vastata ja oma seisukohti selgitada. Korduvalt  olin avaldanud oma põhimuret - aeg hakkata nimetama kõiki asju nende õigete nimedega.  Saagem aru, et senisel viisil udujutu ajamine läheb meie ühiskonnale liiga kalliks. Saagem ise ausaks ja jätame teiste lollitamise.

Minu selgitus   pahandas või ärritas Margust parasjagu. Läks ägedaks. Lõpetuseks polnud mud   enam öelda, kui ütles: "Kui sina oma küsimuste esitamist ei lõpeta, siis tuleb sinul teha tegemist  julgeolekuga." Sellist ähvardust polnud veel keegi minu suhtes senini asutanud.

Kui Sirbis ja Vasaras ilmunud oli Priit Pärna joonistus  "Sitta kah" ja asjaosalisi karistatud, siis ühel päeval tuli meile Varblasse  Pärnu parteikomitee sekretär Sirje Morozova. Minul õnnestus temaga jutt viia sellele, et miks partei karistas selle pildi pärast asjaosalisi. Sellele Sirje vastas: "Partei ei karistanud kunstnikku, vaid toimetajat. Toimetaja  on parteisõdur, kes peab partei käsku täitma."

Olles parajalt pettunud senise   parteitöö kesistest tulemustest, hoidsin kogu aeg silmad-kõrvad lahti - et kas on kuskilt midagi uudist kuulda. Hakkasid liikuma sõnavõtud, et taastatakse ühiskondlik organisatsioon  Eesti Maaliit.   Maarahva esindajaid  kutsuti Tartu Vanemuise kontserdisaali. Koosolek toimus 07.05.1989.a. ja Varblast sai sinna mindud mitme inimesega. Vanemuise  saal oli maarahvast täis. Seal oli palju selliseid tuttavaid, kellega aastate jooksul mitmel pool kohatud. Koosoleku ajal panin kirja ka mõned märksõnad, kui ootamatult tuleks sõna võtta, et mida siis öelda. Sõna  mina ei palunud. Kui õhtul hakkasime ära sõitma, siis trepil vahetasin mõned sõnad Arder Väliga Haapsalust. Tema arvamus oli: "Üks ilus kevadine päev jälle läinud musisse". Hiidlase humor! Mehed tavaliselt vastavad veidi robustsemalt.    

Elukestva õppe hulka arvan ka kõik selle tegevuse, kui tegelesin teiste inimeste õpetamisega. See tegevus kestis 1971. a. juulist kuni 31.12.1985.a., kui minu töökohaks oli Haapsalu rajooni "Sõpruse" näidiskolhoos.  Et teistele midagi õpetada, siis tuli see materjal eelnevalt endale selgeks teha. Kõik vajalikud loengu konspektid olid mul  varem kokku pandud ja on säilitatud. Kui mul oli plaanitud järgnevaks päevaks 2-3 tundi loengut, siis eelneval õhtul kulus olemasoleva konspekti läbivaatamiseks ja täiendamiseks vähemalt sama palju tunde. Mitmel  korral  käis lüpsjate õppegrupp koos Tuudi kolhoosis. Tuudi  ökonomist Helmi Tamm oli eluaegne hea tuttav. Siis ta ühel korral arvas: "Sinul jutt jookseb. Kui hakkad juba Lihulast Tuudi poole sõitma, siis natuke mõtled, mida täna siin naistele rääkida. Ega rohkem pole sinul vaja aega raisata  oma õppetunni  ettevalmistamiseks." Siis  ma rääkisin lühidalt Helmile, kuidas ma ettevalmistusi teen.

Üheks õpetamisvormiks oli Eesrindlike Kogemuste Kool (EKK). Sellise nimetusega kool oli iga rajooni näidismajandi juures. Haapsalus oli näidismajandiks kujundatud "Sõpruse"  kolhoos. Teistes rajoonides olid selleks üks kõbusam sovhoos. Ministeeriumist  anti plaan, kui palju on vaja rahvast igal aastal koolitada. Osa õpetamist sai teha eelarverahadega ja osa kursusi tuli osavõtjate kulul korraldada. Muidugi majandid  tasusid õppijate eest.

Võrreldes tänaste koolituste kuludega oli see kunagine õppus peaaegu tasuta. Tänastel koolitusfirmadel on ikka suur jultumus nii ränka hinda küsida  õppusel osalejate käest. Tänased õppused on veel tihtipeale nii lahjad, et erilist uut   pika päeva jooksul ei kuulegi. Sellise hinnangu on andnud paljud õppustel osalejad ja kiruvad suurt makstud rahasummat. Kiruvad  küll selle õppuse tühisust, kuid järgmisel korral lähevad jälle kõige paremate lootustega. 

Õpetasime traktoriste, troppijaid, lüpsjaid, noorkarjatalitajaid ja seatalitajaid. Kursuse kestus oli 20-30 tundi. Õppetöö toimus "Sõpruses", Haapsalus, Kullamaal, Lihulas ja ka Vatlas. Olenevalt konkreetsest  olukorrast - kuhu oli inimestel parem kohale tulla. Loomakasvatajate õpetamine  toimus keskpäeval.  Paljudel tuli hommikune ja õhtune laudatöö ise ka veel ära teha.

Teine  suurem grupp oli traktoristid. Osa taotlesid kõige lihtsamat kutsetunnistust ja väike osa tõstis oma kvalifikatsiooni. Eksamid tulid neil sooritada kõrgemalt määratud komisjoni ees.

Küllalt  palju sai igal aastal korraldatud õppeekskursioone. Minule oli see tõsine õppetöö, kui sai üks ekskursiooni marsruut paika pandud. Pidin  eelnevalt koguma informatsiooni, mida kuskil uut on vaadata. Veenduma selle uudsuses ja leidma sealt lektorid, kes oma tegemistest oskavad hästi rääkida. Paljudel  korral käisime isegi kahe bussiga.

Õppetöö käigus tuli mul rääkida ökonoomika põhiasjadest, nagu omahind, tööviljakus ja töökorraldamise parandamise võimalused. Siis veel loomade söötmise alused, mullaharimine ja maaviljelus.  Keskkonnakaitse küsimused. Samuti ka jooksva poliitika  aktuaalsed probleemid.

Kirjanduse ja mõne asjaliku mesiniku kaasabil sain selgeks mesilasmürgi kogumise. Meil  õnnestus isegi mesilasmürki müüa Moskvasse, Kaitseministeeriumi mingile instituudile.

Kümme aastat (1976 - 1985) sai tõsist tööd tehtud kartuli algseemnekasvatuse ja tervendamise tööga. Üldjuht oli EPA dotsent Karl Sinijärv. Kogu see 10 aastat oli minul pidev õppimine ja omakorda teiste õpetamine. Katsetööde ja näituste korraldamine. Senini on meie pere aiamaal veel igal aastal kasvamas 12-15 erinevat kartulisorti. Suve jooksul käib minu juurest läbi mitu head vana sõpra, kes kindlasti küsivad näha kartulipõldu. Annan neile kaasa 4-5 sorti mugulaid, et hinnake kodus maitseomadusi.

Oli olemas ühingu "Teadus" Haapsalu rajooni organisatsioon ning paljude asutuste juures lektorite grupid. See organisatsioon  korraldas palju õppusi. Ka mina püüdsin selles töös osaleda. Minu esimese loengu konspekt on alles. Selle panin kokku 1960. a., pealkirjaks "Karuse k/n kolhooside seitseaastak". Kehtis selline kord, et loengu konspekt tuli valmis teha ja see väikses grupis läbi arutada ning kriitilised märkused ära kuulata. Alles siis võis  sellega minna suurema auditooriumi ette.

Selles liinis sai igal aasta 2-3 korda käidud Tallinnas õppepäevadel, mis põhiliselt toimusid Sakala tänava Poliitiharidusmajas. Neil õppepäevadel sai kuulatud  paljude tuntud teadlaste loenguid. Soetasin omale väikese magnetofoni, mille kaasabil salvestasin loenguid. Need kassetid on veel alles, kuid pole olnud aega teksti säiluvust kontrollida. Mul oli ikka kombeks lektoritele küsimusi esitada, mille tõttu sain neist mõnega  päris heaks tuttavaks. 

Nüüd hiljem,  23.03.1993 Tallinnas Sakala keskuses ühel poliitilisel koosolekul tuli minu juurde Hindrek Meri - mina olevat temale  tuntuks jäänud Poliitharidusmaja õppepäevadelt. Sellele maarahva poliitilisele koosolekule minekuks mina siit Pärnust võimalust ei saanud. Tegin parajalt "Eesti Maa" toimetuses audiitoritööd. Sealt toimetusest sain suunamise sellele koosolekule.  

 Viimane tõsine õppimine toimus veel aastail 1990-1992, kui hakkasin taotlema  vannutatud audiitori  kutset. Siis lõppes nõukogude võim ja minust sai pensionär. Olles juba pensionär, õnnestus 28.04.1992. a. sooritada Eesti Vabariigi  vannutatud audiitori  kutseeksam. Sain tunnistuse nr 152   ja see litsents kehtis minul kuni  31.12.2001. Selle aja jooksul toimus kolmel korral litsentsi pikendamine, milleks tuli teha täiendavat tööd. Siis vanadus - 70 aastat - ei võimaldanud enam litsentsipikendust.

Varbla  koolis käisin veel 2001. a. suvel kolmel päeval - sain seal natuke õpetust arvuti kasutamise kohta  See oli selle suure programmi raames, kus anti tasuta õpetust 100 000  Eesti inimesele.  Reklaamitegijad  seletasid seda kui suurt kingitust Eesti rahvale. Tegelikult ei olnud mängus mitte rahva huvid,  vaid eelkõige ärimeeste huvid.

Nii ongi kulgenud minu elukestev õppimine. Vahel olen öelnud, kui peale Varbla kooli poleks tekkinud 15 aastast vaheaega, siis ehk võinuks  pensionile jääda professori ametikohalt.

Eeltoodu põhjal ei suuda ma mõista tänaste amatöörpoliitikute juttu, kes räägivad  elukestvast õppimisest kui mingist  tänapäevasest leiutisest. Inimkond on kogu aeg elukestvalt õppinud.

-o-

/Esiletõsted toimetuselt./

Jaga |