Mõtteid olukorrast riigis

 Näeme, et arenenud riikides on rahvas aktiivselt mures riigis toimuva pärast. Meil on poliitikasaated meedias küll iga päev, kuid erakätes meediakanalid ületavad riigi raadio ja tele (tähtsaimat - odavat riigiajalehte - ammu enam ei ole) mõju võimsalt igaõhtuste vaimse läbu programmidega. Meil mõeldakse valimistest, et ega miski niikuinii ei muutu, valitsevad erakonnad saavad massiivse kampaania abil jälle oma vajalikud hääled kätte. Ja poliitikast kõnelevad vaid vähesed elunäinud, aga ühiskonna igapäevasest toimimisest juba kõrvale jäänud inimesed, kelle hääl kuhugi ei kosta.

 Manipuleeritavad valijad annavad  ikka hääle endise parteifunktsionääri erakonnale, kuna esimees lubab tõsta pensione ja kannab nii head ülikonda, või tuntud ajaloolase erakonnale, kes väidetavalt küll tegi kehva maareformi, aga kirjutab nii huvitavaid raamatuid.

Meil on üldtuntuks saanud uus kiiresti positsioonidele edutatav inimliik -  poliitbroilerid.  Broiler vastutab  teda paika pannud parteijuhi ees, mitte riigi ees, broileril on hoopis teised eesmärgid kui riigil.  Meie juhtiverakonnad on kuulekuse muutnud oma liikmetele ja ametnikkonnale rangeks käitumisnormiks, sest nende kaudu kogutakse osa vajalikest rahadest erakonna kassasse, nende kätega tehakse erakonnale majanduslikult kasulikke juhtimisotsuseid ja seadusakte. Samas pidev ja omapäi tegutsemist takistav tagasiside valijatelt erakonnale meil puudub. Aga teooria järgi peab süsteemis eksisteerima toimiv kiire tagasiside, valijatel peab olema reaalne võimalus nõuda vastutust  seadusandjatelt ja nende kaudu ka täitevvõimult,  näiteks saadikute tagasikutsumise abil. Samuti peab rahval olema mitte teoreetiline, vaid reaalne võimalus juhtimisotsuste tegemiseks või peatamiseks rahvahääletuse kaudu.

Eesti riik kuulutab iga päev enda euroopalikkust, kuid riigisiseselt propageeritakse igati konkurentsi edasiviivat jõudu, mis on tüüpiline hoopis USA eluvaatele.  Euroopalik arusaam  on just see, et ühiskonna sidusus ja koostöövalmidus on nii ühiskonnaelu kui ka majandust edasi viiv jõud. Sidusus ja koostöö olenevad paljus kodanike võimalusest avalikult probleeme tõstatada, neid arutada ja näha, et inimeste arvamusest hoolitakse, ettepanekutele reageeritakse neid rakendades või ka ümber lükates, aga ikkagi kodanikega koostööd tehes. Konkurentsiolukord on loomulik meie valitsevatele erakondadele, kes suhtuvad Riigikokku pääsemisse kui nende juhtgruppide isiklikku äriprojekti, mis peab tagama eriti valitud persoonide majandusliku heaolu aastateks, nii Riigikogus olles kui ka hiljem kasulikes ametites teenides. Kodanike arvamustele või ettepanekutele aja ja tööjõu kulutamine oleks täiesti liigne tüli teiste erakondadega võimu pärast konkureerimise pidevas protsessis.

Arvan, et Eesti elu muudaks oluliselt see, kui Riigikogus olemine ei saaks enam olla äriprojekt, ei oleks tasuv saadikutele ja võimuerakondadele nii igakuise töötasu kui ka kasulike majandusotsuste kaudu, vaid oleks auasi. 

Edasi oleks vaja tagada ministeeriumides ametnikkonna eraldamine poliitikast nii, et iga uus minister ei tooks kaasa oma ustavate alluvate kampa, kelle jaoks saadetakse kiiresti minema eelmise ministri ajal välja õppinud spetsialistid. Uus seltskond hakkab silmas pidama eelkõige ministri erakonna huve, mitte riigi eesmärke. Ka selle peatamiseks oleks kasu saadikute tagasi kutsumise ja rahvahääletuse võimalusest.

Palju määrab minu arvates meie valimissüsteem, mis võimaldab erakondadel kuitahes palju raha kulutada valimiste võitmiseks.  On selgesti näha, et meie valija on reklaami abil kergesti ja tugevasti mõjutatav,  seepärast on erakonnad lausa sunnitud oma äriprojekti - Riigikokku või kohalikku omavalitsusse saamise - realiseerimiseks võimalikult palju raha kulutama valimispropagandale.

Kui valimisi korraldaks erakonnaväline organ, näiteks Riigikantselei valimiskomisjon, kes ise reklaami korraldades annaks kõigile kandideerijatele ühetaolised võimalused end reklaamida, siis saaks tugevasti pärssida erakondade sponsorite raha mõju valimistulemustele. Igasuguste ühiskondlike kontrollkomisjonide tegevus valimiskulutuste seaduslikkuse üle jääb täiesti jõuetuks praegu erakondadel lasuva enesereklaamimise kohustuse  ees.  Loomulikult tuleks valimistel  alandada ka üksikkandidaatide valimiskünnist võrdsemaks erakonnaliikmete omadega, et võimaldada vajalike inimeste edasipääsu riigi juhtimise juurde. Teame ju, et paljud erudeeritud inimesed, eriti just vanemaealised spetsialistid, põhimõtteliselt ei liitu erakondadega, kuna ei talu sealset distsipliini, aga riik kaotab seeläbi võimaluse rakendada hulga olulist ajupotentsiaali.

EINO VÄÄRTNÕU, kodanik

Jaga |