Eesti meedia kõigub ühest äärmusest teise

Kõik see tekitas tiheda mõttevahetuse terveks tunniks. Nii mõnigi küsimus avardus või sellest tõmmati paralleele Euroopa Liidu teiste riikidega. Esitasin oma nägemuse, mida jagan siinkohal Kesknädala lugejatega.

Kohaliku meedia vabadusest

Eesti püsib meedia- ja poliitikavabaduse tabelites kõrgel kohal - ka tänavu andis meile kõrge hinnangu organisatsioon Freedom House. Seda toetab meie tugev ja hea rahvusvaheline maine.

Paraku vahel tundub, et 1,3 miljoni elanikuga riigis areneb ühiskond kiiremini kui selles valitsev võim suudab lahendusi pakkuda. Näiteks on Eestis palgatase üpris madal, samal ajal, kui meie inimesi kimbutab üks Euroopa Liidu kiiremaid hinnatõuse.

Oluline on ka see, kuidas hoida Eesti kohalikke probleeme fookuses, et peavoolumeedia, mis enamjaolt tegutseb väliskapitali toel, ei kajastaks meie endi küsimusi teisejärgulisena. Levinud võte on ka ühtede skandaalide summutamine teiste skandaalidega.

Veerand rahvastikust on venelased

Eesti rahvastikust moodustab 25% venekeelsed inimesed, keda peamiselt mõjutab Vene meedia. Eesti meedia probleem seisnebki selles, et nii väikese rahva puhul on ressursid ja turg piiratud. Kohalikel meediakanalitel lihtsalt ei ole raha, et pakkuda kvaliteetset venekeelset programmi ja konkureerida Venemaa suurte meediaettevõtetega. Usun, et valitsus aeg-ajalt küll püstitab küsimuse, kuidas jõuda Eestis vene inimeseni, kuid häid lahendusi ei ole leitud. Pärast äpardumisi ses valdkonnas on taas keskendutud Tallinna linna ja opositsiooni materdamisele eestikeelses meedias.

Keskerakond vaid negatiivses kontekstis

2010. aasta novembris avaldati Meedius Eesti OÜ poolt läbi viidud meediamonitooring, mis käsitles Tallinna, Keskerakonna ja ka Edgar Savisaare kajastamist Eesti meedias. Käsitleti põhilisi ajalehti, telekanaleid, online-portaale ja Rahvusringhäälingut (ei käsitletud linnameediat, et pilti mitte segasemaks ajada).

Tulemused rääkisid iseenda eest: Keskerakonna pihta ilmus iga positiivse sõnumi kohta neli negatiivset; Tallinna linnavalitsust koos Keskerakonnaga mainiti põhiliselt negatiivses kontekstis, aga Tartu linnavalitsust ei mainitud erakondlikus kontekstis kordagi; iga positiivse sõnumi kohta Edgar Savisaarest tuli 10 negatiivset sõnumit jne.

Kui pisut ajalukku tagasi vaadata, võib täheldada, et alates uue aastatuhande algusest on hakanud sagenema juhtumid, kus Keskerakonna liikmetest autoreid ei avaldata väljaannetes ühel või teisel põhjusel. Paneb mõtlema, miks opositsioon ei saa oma sõnumit välja öelda.

Võim kindlustab ennast meedia kaudu

Eestil on olnud sama peaminister 2005. aastast. On ilmne, et peaminister ja tema erakond teevad kõik püsimaks võimul ja kindlustamaks oma positsioone - ja meedia mõju inimestele on siinkohal raske ülehinnata. Kogu kujunenud olukord ongi tekitanud vajaduse alternatiivse meedia järele, mis näitaks neid kohaliku elu sündmusi, mis muidu suurde meediasse ei jõua, samuti kajastaks tasakaalustatult ka opositsiooniliste erakondade seisukohti.

Kokkuvõttes - kujunenud on sundolukord, samal ajal ka vajadus niisugusest situatsioonist välja murda. Minu hinnangul veavad alternatiivset meediat hetkel peamiselt ajalehed Kesknädal ja Pealinn ning Tallinna Televisioon, kuid leidub ka teisi meediakanaleid.

Valitsusmeedia ei sobi 40 protsendile elanikkonnast

Erinevate arvamusküsitluste tulemusena võib öelda, et opositsioonierakondade seljataga on viimasel ajal olnud stabiilselt vähemalt 40% inimestest. See tähendab ühtlasi, et need inimesed soovivad tasakaalustatumat sõnumit; neile ei sobi valitsusmeedia pakutav.

Kesknädal on tegelikult pinnuks silmas paljudele poliitilistele konkurentidele.

Mulle meenus, kuidas 2000. aasta 7. veebruaril avaldas see ajaleht esiküljeloo sellest, kuidas peaminister Mart Laar lasi Võrumaal Meegomäe lahingukoolis Keskerakonna juhi pildi pihta märki. See põhjustas valitsusjuhi tagasiastumise. Hiljem on järgnenud mitmeid rünnakuid opositsioonilise ajalehe vastu. Neist viimane on Lauri Laasi juhtum.

Kuidas tagada meedias tasakaalu?

Näib, et tasakaalust on Eesti meedias puudu, sest kohatine mittemainimine ja oluliste ühiskondlike küsimuste mahavaikimine asendub hetk hiljem järsult põhjendamatu, lausa maniakaalse „tähelepanuga" opositsiooni suhtes. Mõned nendivad, et tehakse täpselt nii nagu valitsuserakondadele tarvis.

Seega - Eesti meedia kõigub ühest äärmusest teise. Parem oleks, kui väljaanded hakkaksid järgima põhimõtet, et kui toimetus on veendunud maailmavaatega, siis öeldakse see ka avalikult välja (pannakse kirja ajalehe esiküljele või artikli autori nime alla), et ükski lugeja ei saaks petetud.

Oleks vaja opositsiooni kommentaare

Arutlegem edasi - miks ei võiks näiteks Rahvusringhäälingu uudistes olla võimuparteide iga avalduse või „lindilõikamise"-uudise järel opositsiooni lühikommentaar selle kohta, kui oluline see või teine objekt Eesti jaoks tegelikult on; missugused on ta mõjud ja millised oleksid olnud muud valikud. Osa kanaleid on läinud ka seda teed, et uudise määratlus ei võrdu kaugeltki enam faktidega, vaid meelelahutuse ja „klikkidejahiga".

Debatt andis kinnituse, et lõpuni objektiivset meediat polegi olemas. Oluline on just see, et Tallinna Televisiooniga on loodud alternatiivne tee oma sõnumi väljaütlemiseks. Kuid pidagem meeles, et veel paar aastat tagasi sellist võimalust ei olnud!

Lõpetuseks - ühte asja ei suutnud ma Londoni paneeldiskussioonis selgeks teha: miks Reformierakond laimab Tallinna Televisiooni ja lubab selle kinni panna? Liberaalid, kelle veendunud liikmed on ka reformierakondlased, usuvad ju vabasse debatti. Seda mõistetamatum oli Euroopa noorte liberaalide jaoks Eesti Reformierakonna kriitika alternatiivse meediakanali suhtes.

JAANUS RIIBE, Keskerakonna noortekogu esimees

Jaga |