See salapärane toetus

JAANUS KÕRV,      03. november 2004


On asju, millest teavad vähesed ja mida ümbritseb salapära.
Kummalisel kombel on sellised asjad leidnud ka tee avalik-õigusliku institutsiooni dokumendikausta, kuhu sissepääs on üksnes vannutatud tegelastele avatud.
Jutt on toetustest, mida omavalitsused oma äranägemise järgi jagavad.
Mõned head aastad tagasi sattus mu e-postkasti kellegi ilmse näpuka tõttu täispakett toetuse saajaid koos konkreetsete nimede ja summadega. Eks igaüks meist põe huvi selle vastu, kui palju keegi kuskilt midagi sai. Lugesin minagi neid nimesid ja tuttavana tundus vaid üks-kaks. Tõepoolest ei pruugi ju kõiki inimesi tunda, kuid väike kogukond on iseenesest nagu avatud sotsiaalelu infobülletään, kus kõik teavad kõigi kohta kõike ja enamgi veel.
Jätsin tookord n-ö salajas hoitava teabe saladuseks ka lehelugejate ees.
Päris hiljuti aga olin tunnistajaks kõnelusele, kus volikogu liige kurtis võimatust olla kursis valitsuse tegevusega selles osas, mis toetustesse puutub. Kaetamise kartuses võõrast silma köögi poolele ei lasta ja avalikkus saab oma teadasaamise kihu üksnes inimeste arvu ja toetuste üldsummaga rahuldada.
Kuid juhuse abil õnnestus pilk keelatud alale siiski heita. Ja ennäe imet! Pealt vaadates oli kõik justkui korras, sest toetati naist, kes on üksi ja kasvatab lapsi. Alt vaadates aga selgus tõsiasi, et sellel naisel on heal kohal töötav elukaaslane, kes korralikku palka teenib ning kellega ühiselt soetatud lapsedki rõõmsalt koduõue murul müttavad. Lihtsaks muutis toetuse andmise otsustamise asjaolu, et tugevam pool äravalitute ringi kuulus.
Teisel juhul nägi keegi samuti poolkogemata nimekirja ja leidnud sealt tuttava, reaalse abivajaja nime, ruttas sellest asjaosalisele õhinal teatama. Asjaosaline polnud kuulnudki, loomulikult jäi saamata ka toetus.
Kas selliseid juhuseid on sadu või tuhandeid, ei oska öelda. Seadus ütleb, et toetuse saaja ja toetuse suuruse avalikustamine pole keelatud. Võib-olla mõni omavalitsus Eestimaal tõepoolest ei keela. Üldjuhul aga sellist infot ei saa.
Kui inimene on hädas ja abi saab, siis pole selles midagi häbiväärset ka abi saajale. Teisest küljest, kui ma olen maksumaksja, peaks mul olema õigus teada, kes kui palju abi sai ja kas need olid ikka need Juhan ja Juuli, kellel seda tõepoolest hädasti vaja on.
Abi andjad aga viitavad tõsiste nägudega inimõigustele, mille varjus mõnusalt omaloodud näitemängu mängitakse ja miks mitte ka valimiste tarvis hääli kindlustatakse. Sest kindlustamatud on niigi tõrjutud ja enamjaolt valimiskasti juurde teed jalge alla ei võta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)