Pensionäridele kriips peale?

Heiki Männik,      16. juuni 2004


Lugesin 20. mai Videvikust Ants Tamme artiklit "Peaminister ei soovi pensionäride esindajaid vastu võtta?" 14. aprilli meeleavalduse protestid ja nõudmised anti kirjalikult üle peaministri kantseleisse, milles ühtlasi taotleti pensionäride esindajate ja Videviku toimetaja vastuvõtmist, et arutada ja leida võimalusi tekkinud probleemide lahendamiseks. Kõik toimub vana stsenaariumi järgi nagu alati. Käisid vanakesed lossiplatsil häält tegemas, tunni-kahe pärast lahkusid ja karavan läheb jälle edasi. Kuid seekord üritame karavani peatada, et probleeme lahata, kas valitsus tahab seda või ei.
19. veebruari Videvikust lugesin Eesti Pensionäride Liidu juhatuse esimehe Enn Kallikormi artiklit "Õhus on elektrit". Need mõtteavaldused annavad lootust, et kõik pole veel kadunud ja on aeg kurssi muuta, et tõestada pensionäride kuulumist riigi kõrgeima võimukandja eesti rahva sekka. Kallikorm kirjutab artiklis, et senised pensionäride nõudmised ei ole leidnud valitsuselt mõistmist. Koostööd pensionäride organisatsioonidega ei soovita. Avalikud pöördumised ei ole mõjunud ja palju muud huvitavat. Rohkem kui ühele kolmandikule eesti rahvast, mille moodustavad pensionärid, on kriips peale tõmmatud. Ei taheta probleemiga tegelda. Riigil on pensionäre tarvis vaid valimisvõitluses.
Elu on tõestanud, kui ise ennast ei aita, siis ei aita keegi. Ja püüamegi seda teha.
20. mail oli Põlva päevakeskuses kohtumine sotsiaalministeeriumi eakate poliitikakomisjoniga. Kohal olid ka pensionäride ühenduse ja pensionäride liidu esimehed Sven Pärn ja Enn Kallikorm. Kuulati Elmar Truu loengut "Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika ja pensionid". Loengu käigus said kuulajad selge pildi meie riigi sogasest pensionipoliitikast, mis ei kannata kriitikat. Ei jäänud märkimata see fantastiline "meestööline", kellest oleneb meie pensionide suurus. Selle imemehe kohta tuli kuulajatelt palju küsimusi ja avaldati pahameelt. Küsimusi esitati ka pensionäride juhtidele. Ja saadi ammendavaid vastuseid.
Enne ürituse lõppu pöörduti rahva poole, ehk on kellelgi ettepanekuid, mõtteid, mis edaspidi aitaks leida lahendusi sotsiaalpoliitika valdkonnas. Pakkusin välja pensionäride kongressi kokkukutsumise, sest koosviibimisel olid esindatud kaks põhilist jõudu - pensionäride liidu ja pensionäride ühenduse juhid. Oli hea meel tõdeda, et nii Sven Pärn kui Enn Kallikorm suhtusid ettepanekusse positiivselt.
Olen sama mõtte edastanud Keskerakonna pensionäride kogu esimehele Heimar Lengile, kes selle heaks kiitis - aeg ei oota ja moment on sobiv. Eeltööd on palju, enne kui see kongress teoks saab. Kujutan ette seda tunnet, kui kuulutatakse välja kongressi avapäev ja kellaaeg. Ja pensionäridel saab olema oma võimuorgan, mis paneb asjad paika igas mõttes.
Kirjanduskriitik Andres Langemets on öelnud: "Rahvas vajaks erakonda, keda rahvas tõesti vajaks ja kel oleks ka endal rahvast vaja!" Selleks erakonnaks on kahtlemata Keskerakond ja pärast mõningast kohendamist ka Rahvaliit. Edaspidi otsustavad pensionäride, nende laste ja lastelaste hääled, missugused erakonnad valitsusse pääsevad. Siis ei mängi enam rolli rahamehed ja suured pildid majaseintel. Sotsiaalpoliitika Eesti riigis peab võtma õige suuna, et kõigil oleks õigus inimväärsele elule.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)