Öölaulupidu 2008: suu laulab, süda muretseb

Iseasi on see, mis tundega peaksid eestlased kogunema lauluväljakule rõõmust rõkkama, kui osseedid, grusiinid ja venelased (endised koos meiega Nõukogude Liitu kuulunud rahvad) üksteist tapavad ja kui Eesti on end ametlikult positsioneerinud Gruusia toetajariigiks – ehk valinud poole samamoodi, nagu Hitleri tegevuse algusaegadelgi. See on selgelt poliitiline valik.

Teine probleem on selles, et eestlased on ennegi riigile rasketel aegadel laulnud. Kas 1947. aasta laulupeol väljendati lauluga valu või rõõmu aastatel 1939–1944 aset leidnud sündmuste pärast, teab ainult aeg. Igatahes ei välistanud see laulupidu 1949. aastal järgnenud küüditamist ega 1950ndal Eesti kommunistide 8. pleenumit, mille tulemusena tuli rahvas puhastada rahvavaenlastest. Mispeale 1955 toimus jälle „hea tsaari toetamise“ laulupidu.

Nii on poliitika ja laulupeod sammunud eestlaste ajalooareenil kõrvuti, et mitte öelda: mõlemad on teineteist ära kasutanud. Ja vaid üksainus kord, 1988–1991, ärkamisajal, eriti 11. septembril 1988 Rahvarinde korraldusel lauluväljakul toimunud massimeeleavaldusel „Eestimaa laul“ oleme laulnud iseenda meelsusest, sügavalt südame seest, mil üritasime muuta maailma ja selle vägevate trafaretset poliitikat ning panna nii läänt kui ka ida tantsima Eesti laulu järgi. See aeg ei tule iial tagasi.   

Jaga |