Eesti omariikluse tagab hea haridus

Õpikeskkonna kaasajastamine tõstaks Eesti inimressursi kvaliteeti, suurendaks ühiskonna sidusust ja vähendaks hariduslikku kihistumist. Meie võimalused on: tugev üldharidus, ratsionaalselt keskharidusega integreeritud kutseõpe, tulemuslikud kõrgkooliõpingud ja rahvusvaheline teadustöö. Sellele peab lisanduma täiskasvanukoolitus, mis vastab tööjõuturu muutuvale nõudlusele ja õppijate kultuurihuvidele.

Üks põhjus, miks me pole jõudnud haridusküsimustes konsensusele, on haridusnõudluse puudulik monitooring ja hariduspoliitika loojaid toetavate kooliuuringute puudumine. Usun, et võiksime enne järjekordset suurte strateegiate katsetamist koostada haridus- ja kooliuuringute riikliku programmi ning, miks ka mitte, taastada kooliuuringute instituudi.

Lapse areng algab enne kooli

Meie suurim probleem on põhikooliõpilaste väljalangemus ja ebapiisav õpijõudlus. Põhjused on puudulik kooliküpsus ja hariduslike erivajaduste vähene diagnoosimine koolieelses eas, mil abi osutamine annaks veel tulemusi. Laste tervise ja õpisuutlikkuse tagamiseks oleks aga vaja varakult märgata ja diagnoosida nende võimeid ja erivajadusi.

Peame hakkama riiklikult rahastama logopeede ja sotsiaalpedagooge ning koolitama ka kõneõpetajaid, sest logopeede ei jätku igasse haridusasutusse. Kindlasti peaksime üheskoos sotsiaalvaldkonna esindajatega kaaluma lastearstide institutsiooni taastamist; praegu vajame perearstide regulaarset täienduskoolitust. Iga lapse erinevate vajaduste avastamine ja toetamine on meie eesmärk.

Äärmiselt oluline on võimaldada kõigil lastel kooliküpsus saavutada kas lasteaias või eelkoolis. Pean silmas riiklikult rahastatud paari eelkooli-aastat, mida ka Euroopa loeb hariduse lahutamatuks osaks. Iga lapsevanemat võiks nõustada juba enne lapse kooliminekut.

Kool lapsesõbralikumaks

Väljalangemusega võitlemisel olulisim abivahend on iga lapse pidev märkamine ja individuaalne toetamine. Töökooli saatmise asemel peaksime koolis enam kasutama individuaalset tööd. Rahastama abiõpetajaid, veelgi enam looma erivajadustega laste jaoks eraldi rühmi. Peame mõistma, et lapsel, kel on tõsised sotsiaalsed probleemid, kel puudub peres piisav tugi või kes kasvab keskkonnas, mis ei lase lapsel kogeda eduelamust, on koolis vaja rohkem tuge, julgustamist, kindlasti aga mitte eemaletõukamist. Meil on üle 3000 lapse lõpetanud põhikooli tänu toele, mida on neile andnud need pühendunud inimesed, kes töötavad õpilaskodudega koolides. Kuid ka vanemates klassides läheb vaja abijõudu.

Üldhariduskooli õppekavad on tasakaalustamata ja liiga mahukad, õpilased ülekoormatud. Tore, et korrastame õppekavu. Loodetavastu suudavad tänased ainerühmad tagada ainete integratsiooni ning kehtestada standardid. Oluline on tõsta õpilaste sotsialiseerumist soodustavate ja tõrjutust vähendavate õppeainete (näiteks inimõigused, õigusteabe põhivara, elukestva õppe plaani kujundamine) ning tervisekasvatusprogrammide osatähtsust.

Õpetaja on ka inimene

Hariduselu teine väga valus probleem on, et Eesti õpetaja sotsiaalne positsioon on madal ning õpetajate kaader vajab kiiresti noorendamist. Professionaalsus on kahjuks väga ebaühtlane, ülikoolide õppekavad on erinevad, puudub täienduskoolituse süsteem.

Oluline on ühtlustada õpetajate põhikoolitus. Õpetaja peab saama oma põhikoolituse jooksul ettekujutuse tööst põhikoolis, gümnaasiumis, kutsekoolis ja erivajadustega laste koolis. Kiiresti tuleb taastada professionaalne ainealane nõustamine ainedidaktiku tasemel ning taastada õpetajate täienduskoolitus, milles peab riigi vahendite ja korraldusega tagama selle osa koolitusest, mis on vajalik riiklikeks haridusreformideks ja kooliuuenduseks.

Õpetajate palk ei ole ainult poliitiline loosung, vaid hädavajalik alus, et õpetaja suudaks motiveeritult lastega töötada. Nii pühenduks õpetaja normaalkoormusega tööle ühel õpetajakohal. Siis on õpetajal aega lapsega töötamiseks, tema ärakuulamiseks ja mõistmiseks. Alanud aastaks kokkulepitud 8protsendine palgatõus katab aga vaevu hinnatõusud.

Õpetajate korralik palk lubaks ka konkurentsi, mis aitaks teha parimaid valikuid aineõpetajate leidmiseks. Sõltuvad ju õpetajast suuresti meelisainete eelistused  ja tihti ka tulevase eriala valimine.

Korraliku palga kõrval vajab õpetaja tervise- ja taastusprogramme, et iga viie aasta järel kasutada üht semestrit enesetäienduseks, stressimaandamiseks ja erksa töövõimekuse taastamiseks.

Samuti on vaja tagada kõigile lastele ja noortele huvitegevus, et arendada oma andeid ja järgida terveid eluviise ning et väheneks kuritegevus.

Selleks tuleb riiklikult toetada huviharidust (sport, kunst, muusika, tehnika, IT jm) ning veelgi elavdada piirkondlike noortekeskuste tegevust. Lisaks üldisele huviharidusele on vaja rakendada programme tehniliste spordialade edendamiseks teismeliste poiste jaoks, toetada loodusringide, koori- ja koolimuusika, kooliorkestrite, rahvatantsurühmade ja kooliteatrite erikavu.

Kahjuks ei pääse me tugi- ja raviprogrammidest sõltlastele.

MAILIS REPS, Riigikogu liige

Jaga |