Veelkord Vares-Barbarusest

Hiljem asusime elama Tallinnasse ja 1939. aastal meid külastas dr. Vares, kes ütles, et on nüüd kah pealinna elanik.

1940. aasta suve teisel poolel ta külastas jälle mu vanaema ja kurtis (mina olin siis väikemees, aga kuulsin, millest räägiti), et teda sunnitakse sõitma Moskvasse teatud avaldusega ja taanduma oma poliitilisest arusaamast luua inimsõbralik Eesti. Kurtis: mis teha, sest teda lubatakse maha lasta, kui ei sõida Ždanovi käsul kodumaad ja oma ilmavaadet reetma? Vanaema hurjutas teda: „Mis sul veel vaja oli, meilt võtsid kolmekordset visiiditasu, vaeseid arstisid tasuta, aga elasid hästi. Kuhu sa oma nina jälle toppisid! Oled arst ja jää selleks ja lõpeta oma poliitikamängud!"

Mees kehitas õlgu ja vastas, et teha midagi ei saa, teda sunnitakse, et teda valiti Lauristini soovitusel ja tema nõusolekut ei küsitud.

Vanaema viimased sõnad tema lahkumisel olid: „Sinisilmne loll!"

Siin on kirjas, mida kuulis üks kümneaastane poisike                                                               

Bubi Uttopärt

Jaga |